valgusnähtuste uurimisega. Miks me näeme kehi? 2500 aastat tagasi arvati, et silmadest väljuvad erilised kiired, millega kombitakse kehi ja selle tulemusena neid tajutaksegi. Aga tegelikult näeme me kõike tänu valgusele. Füüsikaseadmeid kasutades saab teha väga palju asju, üks neist oleks fotoaparaat. Läbi fotoaparaadi läätsede saab pilte jäädvustada, algul on pilt küll negatiivkujutisena, kuid tulemusena saadakse siiski positiivkujutis ehk valmis pilt. Valgust on näha siis, kui see silma levib. Valgus levib sirgjooneliselt. Valgusallikais näeme neilt kiirguva valguse tõttu. Neid kohti keha pinnal, mis peegeldavad rohkem valgust, näeme heledamatena kui neid kohti, mis peegeldavad vähem valgust. Me tajume kehi valguse silma langemise sihis.Valgusallikaks nimetatakse valgustkiirgavat keha. Vari koosneb täis- ja poolvarjust. Täisvari on ruumipindkond, mida valgusallikas ei valgusta. Poolvari
Kuid võib teha ka peegli abil Camera Obscura - valgustihe kamber, mille ühes seinas on väike ümmargune ava. Kui ava ees paikneb mingi valgust kiirgav või peegeldav ese, siis tekib ava vastas olevale seinale selle ümberpööratud kujutis. Diafragma - objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ahendav seadis, millega saab vähendada filmi valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust. Diapositiiv - slaid- läbipaistval värvuseta põhimikul olev positiivkujutis vastu valgust vaatamiseks või ekraanile näitamiseks Diaprojektor- projektsiooniaparaat, millega näidatakse slaide. Fookuskaugus - optikasüsteemi peapunkti ja fookuse vaheline kaugus. Fotoemulsioon - koosneb zelatiinist ja selles ühtlaselt jaotunud hõbehalogeenide kristallidest. Halogeenlamp - hõõglamp, mille kvartsklaasist kolvis on väike hulk halogeeni. Kaader - filmilindi lõik, millele on jäädvustatud tegevustiku üks osa.
Töödeldes hõbeplaadi hoolikalt poleeritud pinda joodiauruga, tekitati sellele valgustundlik hõbejodiidikiht. Valguse toimel moodustus selles kihis peitekujutis, mis ilmutati elavhõbeda auruga. Elavhõbe sadestus nendesse kohtadesse, kus säritamisel oli tekkinud peitekujutis ja moodustas hajusalt valgust peegeldava valge amalgaami. Seal, kuhu valgust ei olnud langenud, paljastus naatriumtiosulfaadi lahusega kinnistamisel peeglina läikiv hõbedapind. Positiivkujutis oli nähtav ainult kindla nurga all. Dagerrotüüpia peapuudused olid fotoplaatide vähene valgustundlikus ning võimatus saada kujutistest koopiaid. Dagerrotüüpiat rakendati peamiselt portreede tegemiseks kuni kolloodiumprotsesse leiutamiseni. Optiline kiirgus on elektromagnetkiirgus lainepikuste vahemikus 0,5 nm 0,5 mm. Teaduslik tehnilises kirjanduses nimetatakse optilist kiirgust ka valguseks, kuigi ajalooliselt
Sellest tekkisid seni varjatud kujutise heledad pinnad. Kohtades mis säritamisel jäid valgusest puutumata, ei tekkinud amalgaami ning puhas hôbejodiid lahustus järgnenud kinnitusprotsessi ajal keedusoolalahuses (hiljem kasutati naatriumtiosulfaati). Paljastunud kohad metallplaadil moodustasid kujutise tumedad pinnad. Sellise tehnoloogias tulemusena saadi kindla valguse langemisnurga all nähtav üliôrn peegelpildina vahetatud pooltega positiivkujutis. Olenevalt valgustus ja vaatlusnurgast paistab dagerrotüüp korraga nii positiivina, kui ka negatiivina. Hoolimata kallidusest muutus dagerrotüüp algul Euroopas ja siis ka Ameerikas väga populaarseks portreteerimismeetodiks. Dagerrotüübid esitatakse alati kas raamitult või ilukarpi paigutatult. Nende pind on väga ôrn ning kriimustub kergesti. Dagerid tavaliselt mõõdus 8x10 cm. Eesti muuseumides leidub paarkümmend dagerrotüüpi, enamik nendest on valmistatud väljaspool Eestit.
annaabi.ee 
