soovime, aga tal on määrav jõud meie mõtlemisele ja käitumisele. Vanakreekas usuti, et Jumal on iga inimese jaoks valmis kirjutanud tema saatuse. Inimesed olid nagu jumalate mängukannid. Kõik mis inimestega juhtus oli jumalate tahe. Oidipusele ennustati, et tal on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Saatusesse kui jumalasse usuti pimesi. Samasugust pimesi uskumist näeme ka tänapäeval. Inimesed käivad selgeltnägijate, kaardimooride, posijate juures ja usuvad nende ennustusi. See viib selleni, et nad ei taha vastutada ise oma elu eest ja loodavad välisele abile Väga suur jõud, mis meie mõtlemisist ja käitumist mõjutab on asjad. Eriti hästi tuuakse see välja Andrus Kivirähu „Rehepapis“, kus kõik tegelased , peale Rehepapi, kummardasid asju. Nende jumalaks olid asjad, mis pani neid asjade nimel varastama, valetama, peitma ja vihavaenu pidama. Nende mõtlemine käis kogu aeg ümber asjade, mida nad endale himustasid
antiikautorite Hippokratese (u. 460 u. 377 e.Kr.) ja Galenose (u. 130 200 p.Kr.) omale. Hippokrates ja Galenos soovitasid ravimiseks kasutada looduslikke ravimeid, Paracelsus aga alkeemikute töö vilja, milledeks olid kunstlikud valmistatud keemilised ained. Meditsiiniliste teadmiste täiendamiseks pööras ta suurt tähelepanu rahvapärastele ravivõtetele ja praktilise arstikunsti mitmesuguste esindajate, nagu habemeajajate, soolapuhujate, posijate, ennustajate kogemustele. Paracelsuse iatrokeemia kui omamoodi teoreetiline õpetus oli aga lihtsalt meditsiinilise suunitlusega alkeemia. See lähtus tria prima`st: elavhõbedast(mercurium`ist) kui lendvuse algest, väävlist (sulphur`ist) kui põlevuse algest ja soolast kui kõvaduse algest, mida alkeemias metallide algetena käsitleti. Paracelsuse õpetuse jätgi koosneb ka inimorganism tria prima`st, kusjuures mercurium on spiritus (vaim), sulphur anima (hing), sool corpus (keha)
Esialgu oli tempel määratud jumaluse raidkuju paigutamiseks; hiljem said eriti roomlaste templeist raidkujude, maalide ja muu sellise aardekambrid, kuid nad ei olnud rahva kogunemiskohad nagu ristiusu kirikud.(lk.82) Nõiaks - nimetavad paljud rahvad isikut, keda usutakse suutvat oma teadmiste, oskuste ning eriliste võimete või sidemete abil suutvat mõjutada maailma ja seda kontrollivaid jõude. Eri rahvaste usundid seletavad nõidade, samaanide, manatarkade, võlurite, teadmameeste, posijate, ravitsejate, "meditsiinimeeste" jts võimete allikaid ja olemust erineval viisil.(lk.102) 12.raamat. Sissi sõda on kestmas. Mitannimaad ründasid heetlased, mida enam pole. Seletatakse Aziruni jõudmine ja antakse lubadused. Sõdurite monotoonne elu. Juju hoolitseb Sinuhe eest. Lõpuks jõuab Aziru juurde, see karistab ühte sõdurit, kes on Sinuhet kõige rohkem mõnitanud. Aziru poeg. Keftiu, Aziru naine, valitseb Amoris. Aziru soov Ghazat saada. Vaarao peavaludes. 30 aastane pidu
Sofistid olid relativismi usku ja vältisid kindlaid teese, ka Thukydidest iseloomustab antiteetiline väljendus, vastandlike seisukohtade esitamine, sofistidele omane tõenäosuse argument. Hippokrates kui kaasaegse meditsiini isa loobus arvamusest, et jumalad saadavad inimestele haigusi. Hippokratese koolkonnale oli omane hoolikas jälgimine ja loogilised deduktsioonid haiguste uurimisel, skepsis nõidade-posijate suhtes. Sedalaadi objektiivsuse ja täpsuse võttis oma töösse üle ka Thukydidese. 41. Võrdle Herodotose ja Thukydidese ajalookirjutuse põhimõtteid. Nii Herodotos kui Thukydides jagasid põhimõtteliselt arvamust, et täpselt saab kirjutada vaid sündmustest, mida inimene on oma silmaga näinud. Thukydides keskenduski vaid see oma kaasaegsele ajaloole. Ka Herodotos väitis end lähtuvat
Siis tulevad sinna nõukogude võimu esindajad, keda 1930. aastatel oli peamine teema kollektiviseerimine [A. Kekilovi omal ajal suurt agitatsioonilist rolli mänginud jutustus ,,Asir ei pettunud"126 (1930), K. Burunovi ,,Karjapidamisest traktoristini" (1930)127, A. Nijazovi jutustus ,,Viimane öö"128 (1933), A. Durdõjevi ,,Mered"129 (1937)]; mineviku jäänukite hukkamõist [A. Durdõjev võitleb jutustuses ,,Signaal" (1936) posijate ja nende toetajate vastu130. Tema teine jutustus ,,Balla-mulla", 1940, on jumalakartlikust sepast, ent ülbest sepast, keda keda tuleb õpetada ja õpetataksegi131; Nurmurat Sarõhanovi (1906-1944) novellitsükkel ,,Viimane kibitka"132]. Rahvatraditsioonide kujutamise poolest paistab teiste teoste hulgast silma H. Sarõhanovi (1906- 1944) jutustus muusikant ,,Sukure Bahsist" (1940-41)133. Sõja aastail olid suurimate teoste hulgas olid B. Kerbabajevi nõukogude sõduri kangelaslikkusest
annaabi.ee 
