Nii õpilaste kui õpetajate jaoks on esmatähtis klassis kontrolli hoidmine. Väärtushinnangute muutudes on samuti muutunud suhtumine mitmetesse distsipliini ja korra tagamise võtetesse. Korra tagamise võtteid saab katse-eksituse meetodil ise arendada, kuid neid võib ka õppida varasemate kogemuste põhjal (Watson 2003). Minu arvates on kõige sagedasemad probleemid koolis järgmised: kord klassis, ropendamine, narkootikumid, ,,pahad sõbrad", koolivägivald, vandalism, popitegijad, kaklused jne. Kord klassis aitab luua positiivset õpikeskkonda. Kõige parem on juba õppeaasta alguses koostada plaan, kuidas distsipliini tagada. Tuleks olla enne õpilasi klassis ning austada iga õpilast. Peab olema usaldusväärne ja järjekindel. Halba käitumist ei tohi jätta tähelepanuta. Ropendamise korra ei tohiks üle reageerida ega ärrituda. Paljud õpilased, kes koolis ropendavad ja vannuvad, ei oska oma tundeid teisiti väljendada.
Sageli võib see olla lahutamiskartuse vorm. Laps ei taha kooli minna mitte niivõrd sellepärast, et midagi väga hirmutavat oleks kool is eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis, on see siis sarkastiline õpetaja, türannist koolikaaslane või ületamatult raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud . Keskkond on see, mis siis muutmist vajab, mitte laps. Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel lapsel tuhandest. Koolihirmuga lapsed ei ole popitegijad, nende vanemad tavaliselt teavad kui nad puuduvad. Neil on tavaliselt keskmine või üle keskmise intellekt ja õppeedukus. Nende vanus jao tub ühtlaselt 7-15 aasta vanuste peale, poisse ja tüdrukuid on ligikaudu võrdselt. On uuritud, et nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed või kannatavad ärevushäirete all ja enam e sineb düsfunktsionaalseid peresid. Selliseid lapsi hirmutavad
eneses, vaid ta kardab oma vanemast lahkuda. Kui aga probleem on koolis, on see siis sarkastiline õpetaja, türannist koolikaaslane või ületamatult raske õppetöö, siis võivad lapse hirmud olla realistlikud . Keskkond on see, mis siis muutmist vajab, mitte laps. Koolihirmu arvatakse esinevat kümnel lapsel tuhandest. Koolihirmuga lapsed ei ole popitegijad, nende vanemad tavaliselt teavad kui nad puuduvad. Neil on tavaliselt keskmine või üle keskmise intellekt ja õppeedukus. Nende vanus jaotub ühtlaselt 715 aasta vanuste peale, poisse ja tüdrukuid on ligikaudu võrdselt. On uuritud, et nende laste vanemad on kontrollgrupiga võrreldes sagedamini depressiivsed või kannatavad ärevushäirete all ja enam esineb düsfunktsionaalseid peresid
annaabi.ee 
