Ruhnu naise tanu Marit Nõmmik KUKKB-2 2016 Ruhnu naiste rahvarõivad Rootsi asustusega Ruhnu saare naised ja neiud kandsid pikkade varrukatega särki ning triibulist liistikut. Seelik tehti mustast täis- või poolvillasest riidest. Piduliku ülikonna uhkuseks olid suuremustrilised sitspõlled ning sitsist või siidist õlarätid. Vöö Ruhnu naisterõivastusest puudus. Tütarlapsed ja naised kandsid tanu. Ehteks olid väikesed preesid ja vitssõled, rikkalikult kantihelmeid. Jalas olid tumesinised valge roositud kirjaga sukad ning helekollased pastlad valgete villaste paeltega. Ruhnu rahvarõivad Neiu ja naine 19. saj keskpaigast Ruhnu naine tänapäeval Tanu Ruhnu
Erinevusi lõikes tuli harva ette, särgile tehti vaid lihtsad ilma värvlita varrukad - lihtkäiksed, avasuukäiksed. Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega
varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita. Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks
annaabi.ee 
