LIITADVERBID (Kasik 381; 408–411) Liitadverbid on erandlik liitsõnatüüp. Liitsõna on harilikult samast sõnaliigist kui selle põhiosa. Läbipaistva moodustusstruktuuriga liitsõnu, kus põhiosa on määrsõna oma põhitähenduses, on vähe: ennevanasti, üleeile, ihuüksi, hirmruttu. Ainus osaliselt produktiivne liitmismall on modifitseeriva esiosaga pool: poolärkvel, poolistukil, poolviltu. Enamik liitsõnalisi adverbe on tekkinud määruse funktsioonis käändsõna-, verbi- või kaassõnafraasidest, mille TÄHENDUS on LEKSIKALISEERUNUD ja SÕNALIIK MUUTUNUD! Sellise sõnaliigimuutuse tõttu kirjutatakse fraas kokku ning see muutub ortograafiliseks sõnaks. Liitsõnades saab küll eristada leksikaalseid moodustusosi, kuid terviku sõnaliik ei vasta põhiosa sõnaliigile. KÄÄNDSÕNAFRAASIPÕHISED VERBIFRAASI- KAASSÕNAFRAASIPÕHISED
Lugesin kaua, umbes keskni kuni mulle knalde asukoht ei meeldinud ja ma olin sunnitud seda muutma. Sellel teol oli aga hoopis ootamatu tagajrg, sest arvukad knaladvalgustasid nd toa seda osa, mida ma enne polnud ninud. Seal rippus maal hest sja naiseikka judnud tdrukust. Sulgesin silmad, et saada aega natuke jrele melda. Natukese hetkeprast kinnitasin pilgu taas maalile. Kunstitoesena oli maal letamatu. Selle maali raam oli kullatud ja ovaalne. Vaatasin seda maali umbes tund aega poolistukil, kuni sain selle maali saladusest aru ja langesin tagasi voodile. Hakkasin uuesti sirvima seda kidikut maalidest ja ngin seda sama maali seal ning lugesin sellest kummalist lugu, et kunagi oli ks harukordselt ilus noor daam armunud kunstnikkusse ning oli talle mehele linud. Kuid paraku hoolis kuntsnik ainult kunstist. hel peval soovis kunstnik maalida portreed oma abikaasast ning alandlik mtsja oli nus istuma poolpimedas tornikambris ndalaid ja manama nole naeratust
asukoht ei meeldinud ja ma olin sunnitud seda muutma. Sellel teol oli aga hoopis ootamatu tagajärg, sest arvukad küünalad valgustasid nüüd toa seda osa, mida ma enne polnud näinud. Seal rippus maal ühest äsja naiseikka jõudnud tüdrukust. Sulgesin silmad, et saada aega natuke järele mõelda. Natukese hetkepärast kinnitasin pilgu taas maalile. Kunstitoesena oli maal ületamatu. Selle maali raam oli kullatud ja ovaalne. Vaatasin seda maali umbes tund aega poolistukil, kuni sain selle maali saladusest aru ja langesin tagasi voodile. Hakkasin uuesti sirvima seda köidikut maalidest ja nägin seda sama maali seal ning lugesin sellest kummalist lugu, et kunagi oli üks harukordselt ilus noor daam armunud kunstnikkusse ning oli talle mehele läinud. Kuid paraku hoolis kunstnik ainult kunstist. Ühel päeval soovis kunstnik maalida portreed oma abikaasast ning alandlik mõrsja oli nõus istuma poolpimedas tornikambris nädalaid ja manama näole naeratust
annaabi.ee 
