Vitebski kunstilisel perioodil ta kunstiline ,,Musta ruudu" interpretatsioon aga muutus. Ta arvas ,,Ruudu" maailma majanduse kujutajana olevat. Teised uurijad on ,,Musta ruutu" sidunud juudimotiividega Malevichi loomingus. Viies läbi küsimustiku noorte juutide seas, jõuti järeldusele, et nende palvetamiseaegne peakate on ,,Musta ruudu" motiiviga. Sama uurija arvab ,,Musta ruudu" kandjaid olevat suprematismi pooldajatena. ,,Musta ruutu" vastandatakse tihtipeale ,,Valgele draakonile" (valge leht ilma joonistuseta), millel on taoismis sümboolne tähendus. ,,Musta ruutu" on mainitud ka kirjanduses, nimelt kirjutas Pelevin oma romaanis ,,Libahundi püha raamat" peategelase rollis: ,,.. Ma tormasin raevus vabaduse musta ruudu juurde, milles juba särasid esimesed tähed. Põigates ette, tahan öelda, et justnimelt see kogemus aitas mul lõpuks mõista Kazymir Malevichi maali ,,Must ruut"
Eristatakse esimese, teise ja kolmanda laine feminismi. Esimene laine, mida nimetatakse ka liberaal- ehk võrdsusfeminismiks, keskendus peamiselt naiste kodanikuõigustele, võideldi naiste hääleõiguse, hariduse, avaliku- ja majandustegevuse õiguse eest. Hiljem ka raseduse vältimise ja sotsiaalsete õiguste eest. Liberaalne feminism keskendus sellele, et naisel peab olema mehega võrdne vabadus oma sotsiaalse rolli määramisel. Liberaalfeminismi pooldajatena võib välja tuua sellised filosoofid nagu Simone de Beauvoir ja Martha Graven Nussbaum. Esimese ja teise laine ühenduseks võibki pidada Prantsuse filosoofi Simone de Beauvoir´i (1908-1986), kes rõhutas, et sood on võrdsed vaatamata oma erinevustele. Kuulsaks sai ta raamatuga „Teine sugupool“, kus ta kirjutab bioloogilise soo ja sotsiaalselt tingitud sookategooriate vahelistest eristustest. Teise laine feminism ehk erinevusfeminism tõusis esile eelmise sajandi 60-ndatel.
J. Simpsoni kohtuprotsessi ajal kümnendi keskel. Avalikkuse eemalejäämise tõttu poliitikast ei saanud Clintonile saatuslikuks kriisiaastad 1998-99, kui selgu, et ta vannub valet oma seksuaalsuhete kohta Valge Maja praktikandi Monica Lewinskyga. Konflikti kulminatsiooniks sai hääletus presidendi tagandamise kohta. Tema õnneks aga keskendus meedia täielikult seksuaalküsimustele ning selle valguses paistsid Clintoni kriitikud silmakirjalike puritaanidena, seksuaalse makartismi pooldajatena. Sellepärast ei olegi üllatav, et presidendi tagandamine luhtus, kuigi asi võinuks minna hoopis teisiti. Kui majanduslik olukord ei oleks olnud nii roosiline ja uurimise alla oleks võetud ka teisi Clintoni perekonna võimu kuritarvitusi, peaaegu sama tõsiseid väärtegusid kui Watergate'i afäär, siis oleks Clintoni presidendikarjäär lõppenud. Antud juhul aga näis ta avalikkusele halvimal juhul sümpaatse kelmina ning püsis presidendikohal teise ametiaja lõpuni
annaabi.ee 
