luuletajad olid ühteaegu ka laulikud. Peamised on kangelas- ja armastuslaulud (seotud südamedaami kultusega). 13 saj II poolel algas truvääride ja minnesingerite luule linnastumine. 1 Tähtsamad pillid Suurte orelite kõrval on kasutatud ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiivorelid) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiivorelid). Keelpillides ilmub näpitavate pillide kõrvale ka palju poogenpille, põhilisteks poogenpillitüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel ja ümarapõhjalise, pooliku pirni kujulise kõlakastiga rebekk. Näppepillidest on kõige iseloomulikum harf, samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot. Kandlesarnast psalteeriumi võidi mängida näppides, poognaga keeli tõmmates ja ka keeltele lüües. Keelpill oli ka organistrum (rataslüüra, hurdy-gurdy), mille keeled pani
sajandist, kristliku Euroopa esimese oreli olevat Frandi kuningas Pippin Lühike 757. aastal saanud kingitusena Bütsantsist. Hiljem on Euroopas orelite kõrval kasutatud väga palju ka väiksemaid teisaldatavaid positiive ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid portatiive. Positiivorel Portatiivorel Keskajast on säilinud andmeid ka mitmesuguste keelpillide kohta. Vanast maailmast ja antiikkultuuristtuntud näpitavate keelpillide kürval oli kasutusel ka palju poogenpille. Neist enim levinud olid lamedapõhjalise kälakastiga fiidel (viola ja viiuli eelkäija) ning ümarapõhjalise pirnikujulise kõlakastiga rebekk. Vasakult esimene pill on lauto, teine pill fiidel NB! Tekst jätkub järgmisel lehel! Rebekk Harf ja lauto Näppepillidest oli keskajale kõige iseloomulikum harf, mis jõudis Mandri- Euroopasse iirimaalt
Üldse esimene teadaolev orel kristlikus Lääne- Euroopas olevat aga kingitud 757. aastal Frangi kuningale Pippin Lühikesele Bütsantsist, kus see oli õukonnamuusika pill. Edaspidi on suurte orelite kõrval kasutatud väge palju ka väikeseid teisaldatavaid pille (positiiv) ja ka ühe käega mängitavaid kantavaid oreleid (portatiiv). Keskajast on andmeid suure hulga keelpillide kohta. Erinevalt vanast maailmastja kreeka-rooma kultuurist on näpitavate pillide kõrval ka palju poogenpille. Põhilisteks poogenpilli tüüpideks on lamedapõhjalise kõlakastiga fiidel, ning ümarapõhjalise, pooliku prni kujulise kõlakastiga rebekk. Fiidelist arenes renessansiaegne vioola ja hilisem viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf, mis tuli mandrile Iirimaalt ja Briti saartelt. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot, mis sai hiljem, 16. ja 17. sajandil, üheks levinuimaks pilliks. Meie kandle samaselt kolm- või nelinurksele
annaabi.ee 
