Imbi ja Ärni tõesti talle toidukraami Vanainimesed ei osanud midagi vastata ja Rehepapp sai kogu kraami endale. Teine koomiline lugu oli see, kuidas Imbi ja Ärni merilehma püüdmas käisisd ja Aida-Oskar neid ninapidi vedas. Ärni ja Imbi läksid randa merilehma püüdma, said vaevaga lehma kätte ja hakkasid koju minema. Teel nägid nad maas veedlemas asju mida oleks võinud üles võtta aga seda nad ei teinud. Aida-Oskar teeskeles poodut mitmel korral. Vanainimestel läks poodute loendus sassi ja läksid tülli, nad otsustasid tagasi kõnida ja uuesti üle lugeda, enne minekut aga sidusid lehma puu külge kinni. Kui Imbi ja Ärni olid ära läinud võttis Aida-Oska merilehma ja viis koju. Kõige haledam koht oli minu arust raamatu lõpuosa, kus sulane Jaan toatüdruk Luiset seksuaalselt ära kasutas. Jaan lasi kirikust saadud leiva kuuliga vastu Jeesust ja sai
Taavi ei saa lahkuda jätta oma naist ja vana ema. Kapten Jonnkoppel tuleb uuesti Taaviga rääkima ning tahab endiselt meest kullerina Läände saata, Raudoja vihastab veelgi rohkem, ta ei usu minekusse hästi, samuti arvab ta, et minna rääkima Eesti tegelikust olukorrast ei anna mingeid positiivseid tulemusi. · Kauakestnud võitlus oli võitlus pimeduses ilma positiivse tulemuseta. Taavi oli võidelnud südame järgi.*** · Taavi leiab Harukurgu lähedalt kolm poodut: Roosi Marta. Miilits Rause ja ühe metsavenna. · Taavi tunneb rüvetust, ta proovib rääkida ilmele määratud suunitlusest Läände. · Ilme lubab Taavit oodata. Taavi korraldab kolme poodu matmise.
üks ring kôndida, ei saa lehm enam vette tagasi. Imbi ja Ärni saavad sellega hakkama ja hakkavad koju minema, teadmata et Oskar neid luurab. Oskar viskab nende teele ühe pastla, kuid paar ei vôta seda kaasa, sest ühega pole midagi peale hakatam. Kui nad on möödunud vôtab Oskar pastla jälle üles, jookseb edasi ja viskab nende teele teise pastla. Paarike aga ei vôta ikka vedu - Ärni otsustab hiljem pasteldele järgi tulla. Edasi minnes näevad nad tee peal järjest nelja poodut (tegelikult Oskar) ja lähevad vaidlema, kas viimane oli 3. vôi 4. laip. Nad seovad lehma puu külge ja lähevad pooduid üle lugema, ei leia enam aga ühtegi. Oskar aga ronib puu otsast alla, vôtab lehma ja viib koju naisele. Imbi ja Ärni on sel ôhtul väga ônnetud. Liina läheb libahundiks ja näeb môisa aknal noort parunessi. Samuti nägi ta akna all Hansu, kes seisis müts peos ja korrutas muudkui omaette vaikselt:"Ma armastan teid"
kôndida, ei saa lehm enam vette tagasi. Imbi ja Ärni saavad sellega hakkama ja hakkavad koju minema, teadmata et Oskar neid luurab. Oskar viskab nende teele ühe pastla, kuid paar ei vôta seda kaasa, sest ühega pole midagi peale hakatam. Kui nad on möödunud vôtab Oskar pastla jälle üles, jookseb edasi ja viskab nende teele teise pastla. Paarike aga ei vôta ikka vedu - Ärni otsustab hiljem pasteldele järgi tulla. Edasi minnes näevad nad tee peal järjest nelja poodut (tegelikult Oskar) ja lähevad vaidlema, kas viimane oli 3. vôi 4. laip. Nad seovad lehma puu külge ja lähevad pooduid üle lugema, ei leia enam aga ühtegi. Oskar aga ronib puu otsast alla, vôtab lehma ja viib koju naisele. Imbi ja Ärni on sel ôhtul väga ônnetud. Liina läheb libahundiks ja näeb môisa aknal noort parunessi. Samuti nägi ta akna all Hansu, kes seisis müts peos ja korrutas muudkui omaette vaikselt:"Ma armastan teid"
jms-ga. Keskajal oli esmaabi valdkond, mis kiratses. Nt suhtumine enesetapjatesse neid peeti ebapuhtaiks, mis omakorda tähendas, et ka nende puudutamine, nende asjade puudutamine ei olnud soovitav. Samas vajas iga selline oletatav enesetapujuhtum uurimist ning nagu tänapäevalgi, ei tohtinud enne kriminalisti saabumist midagi sündmuskohal puudutada näiteks ei tohtinud vees hulpivat keha välja võtta veest, või poodut silmusest. Sama kehtis ka traumade puhul. Põhimõtteliselt pidid nt ka vigastatud ootama, kuni juurdlusorganid asja üle vaatavad. Lisaks võis mõnes juhtumis tunnistajaks jäämine kujuneda suhteliselt ebameeldivaks elamuseks piinamine oli toona juurdluste läbiviimisel küllaltki tavaline nähtus ning polnud kindel, et mitte näiteks tunnistaja suhtes ei soovitud seda rakendada. Kokkuvõtvalt võib öelda, et esmaabi hakkas jalgu alla saama alles XVIII sajandil, mil
annaabi.ee 
