Mõtted: -) ,,Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse." -) ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." -) ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab; pärast kolme päeva võime
6. ,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab kui sa hakkad selle üle järele mõtlema." ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealsikaudsed- ma usun, et oleme kadunud." ,,Sõda on samasugune surmapõhjus nagu vähktõbi ja tuberkoloos, nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksned palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad." ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." 7. Võitlus elu ja surmaga on tänapäeval üks tavalisemaid asju, mida kohtame. Inimesed on vaenulikud ning sõdivad. Tihtipeale on poliitilised erimeelsused just sõdade põhjuseks. Nii oli see selle sõja põhjuseks kui ka paljude teiste
6. ,,Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab kui sa hakkad selle üle järele mõtlema." ,,Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed; oleme julmad ja kurvad ja pealiskaudsed ma usun, et oleme kadunud." ,,Sõda on samasugune surmapõhjus nagu vähktõbi ja tuberkuloos, nagu gripp ja verine kõhutõbi. Surmajuhtumid on üksnes palju sagedamad, erilaadsemad ja julmemad." ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." 7. Võitlus elu ja surmaga on tänapäeval üks tavalisemaid asju, mida kohtame. Inimesed on vaenulikud ning sõidvad. Tihtipeale on poliitilised erimeelsused just sõdade põhjusteks. Nii oli see selle sõja põhjuseks kui ka paljude teiste.
Kaks tundi peale seda, kui nad oma varjendites olid istunud, tulistas suurtükivägi neile kaevikutesse. Nelja nädala jooksul oli see juba kolmas kord. Rinne oli puur, milles närvitsedes pidid ootama seda, mis juhtub. Nad lamasid granaatide lennukaare võre all ja elasid teadmatuse pinges. Nende kohal hõljus juhus. Kui mürsk tuleb, on ainuke asi, mis nad teha saavad, küüru tõmbuda. Seda ei saa mõjutada, kuhu see sisse lööb. Juhus oli see, mis neid ükskõikseks tegi. Pommikindlas varjendis võisid nad puruks litsutud saada. Iga sõdur uskus ja usaldas juhust. Kaevikutesse oli palju rotte kogunenud ja mehed pidid oma leival silma peal hoidma. Sealsed rotid olid eriti ilged, kuna nad olid üpris suured. Seda liiki kutsuti laibarottideks. Mehed lõikasid leiva küljest näritud tükid ja panid keset varjendi põrandat hunnikusse ja jäid ootama. Kui rotid sööma kogunesid, löödi nad labidatega maha. Nad tapsid rotid ära ja jäid uuesti luurele
annaabi.ee 
