sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Septembri alguseks kuulus vastmoodustatud Omakaitsesse 25 000 vabatahtlikku. Omakaitse oli kogu Eesti ulatuses tegutsev, vabatahtlik territoriaalne julgestusorganisatsioon, mis koosnes 13-st malevast, 52-st territoriaalsest pataljonist ja 270-st kompaniist. Kuigi Saksa võimud tegid selle tegutsemisele mitmesuguseid takistusi, oli Omakaitse siiski suhteliselt iseseisev ja omas vaba voli ise oma asju korraldada. Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augustis. Mehi värvati vabatahtliku teenistuslepingu alusel üheks aastaks teenistusega väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingud automaatselt kuni sõja lõpuni. Politsepataljone rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. Idapataljonid formeeriti sõjaväevõimude alluvuses. Esialgu kasutati neid julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu. ÜLDMOBILISATSIOON 31
Selle esimeseks ülemaks oli major J. Ellandi, tema ümbermääramise järel lendurkapten A. Asu. Kompanii- ülemate kohta andmed puuduvad. Pataljon oli relvastatud, nagu kõik teised julgestusgrupid, vene trofeerelvadega. 1941. a. detsembris saadeti pataljon Narva, kus see ümber formeeriti Julgestusgrupiks nr. 185. 1942. a. sügisel julgestusgrupp 185 likvideeriti. 10 Politseipataljonid 11 Eesti Politseipataljonide loomine algas 1941. aasta augusti algul Lõuna-Eestis ja peale 28. augustit Põhja- Eestis. Mehi värvati vabatahtliku teenistuslepingu alusel üheks aastaks teenistusega väljaspool Eesti piire. Hiljem pikendati lepingud automaatselt kuni sõja lõpuni. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 500 meest, mis jagunes kolmeks kompaniiks. Kogu pataljoni juhtkond koosnes eesti ohvitserides, kellele lisandus üks saksa
samas teravnes SS-i ja politseisüsteemi ning Wehrmachti vahel konkurents olemasolevate meeste pärast. Poliitilise toetuse tõttu oli eelisseisundis esimene. 28. augustil 1942 kuulutati pidulikult välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-leegioni. Vabatahtlikke ei tulnud palju, sest enamik võimalikest oli juba sõjaväes; kuid leegioni astusid Ostlandi pataljoni, aga ka lõppevate lepingutega julgestusgruppide ja politseipataljonide mehed, mis tegi murelikuks väegrupi Nord juhtkonna SS-i ja politseisüsteem omakaitse palgalised üksused, mis 1943. aasta alguses formeeriti viieks territoriaalseks politseipataljoniks nr 29–33, mida rakendati vahiteenistuseks ja julgestusülesanneteks Eestis. Vabatahtlik omakaitse jäi Wehrmachti varustada ja juhtida. 1943. aastal vajas rinne üha rohkem mehi, kuid vabatahtlikke enam ei jätkunud. 1943. aasta 24
Vaivara koonduslaager kujutas endast laagrite võrgustikku. Vaivara laager oli eelkõige saabuvate vangide esmase füüsilise läbivaatuse läbiviimiseks, jaotamiseks ja edasisaatmiseks töölaagritesse. Ühtlasi asus Vaivaras ka koonduslaagri komandantuur. Komandantuur koosnes kolmest SSi ohvitserist ja hulgast SSi allohvitseridest ja sõduritest. Vaivara koonduslaagri komandant oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Laagreid valvasid eestlastest ja venelastest formeeritud politseipataljonide allüksused ning organisatsiooni Todt teenistuses olevad sakslased. Juutide transport uude laagrisse algas augusti alguses 1943. Oktoobriks 1943 oli Vaivara koonduslaagril 3 harulaagrit (veel teine laager Vaivaras ja kaks Viivikonnas) kokku 3300 vangiga. Seejärel suurendati laagrite arvu kümneni. Järgneva aasta jooksul kuulus lühemat või pikemat aega võrgustikku kokku 20 erinevat töö- või harulaagrit: Vaivara kaks laagrit (üks raudteejaama ning teine õlitehase lähedal), Klooga,
annaabi.ee 
