Otsus oli vabatahtlik, kas sa tahtsid koju minna või mitte. Soomlased ei andnud kaasa relvi. 13. augustil tuli anda otsas, kas jääda Soome või pöörduda Eestisse. Soome jäi 168 meest, Eestisse aga läks 1628, kellest 130 polnud kohal. 19. augustil kell 10.40 saabus JR 200 Paldiski sadamasse, kuna mehed ei näinud vastuvõtjaid marssisid nad läbi paldiski linna. Lõuna paiku saabus kohale kapten Erich Palk koos Eesti SS-i ja Politseijuhi SS-brigaadiülema ja politsei kindralmajori Hinrich Mölleri adjutandiga, kes pidid Soomest tulnud meeste eest hoolt kandma. Peagi saabusid ahvuskomitee esindajad, kes olid väga pettunud, et mehed olid tulnud Soomest ilma relvadeta ning rindele nad ei jõudnud. Eestlased oleksid pidanud võitlema ühel poolel kas sakslaste või venelastega, sest siis oleks vaja sõdida ainult ühel rindel. Samas, kui Saksamaa oleks sõja võitnud ja me
Pärast lühikest väljaõpet saadeti Eesti Brigaad Neveli (Vitebski kubermang) rindele, kuid pärast Eesti juhtkonna nõudmist toodi mehed Valgevenest ning rakendati Eesti piiride kaitseks. 14. jaanuaril 1944 alanud Punaarmee pealetungile Leningraadi all ei saanud sakslased midagi teha. Kohati oli Punaaermee Eestis ja estlased said aru, et tuleb valmistuda bolsevike tuleku tagasitõrjumiseks. 28. jaanuaril toimus Riias Ostland'i kõrgema SS-i ja politseijuhi Friedrich jeckelni (1896-1946) juures koosolek, kus võeti vastu hädaotsus, et eestlased peavad ise mobiliseerima 15 000 inimest. Punaarmee purustatud Narvas 1944. Mobilisatsioon viidi läbi ajavahemikul 3.-21. veebruarini. Sõjaväeteenistuse kohustuse alla kuulusid 21-40- aatased mehed. Esialgu tundus, et see üritus kukub taas läbi. Vastuvõtukomisjoni ette ilmus vaid paar tuhat meest ja plajudel neil olid tõendid, et nad on asendamatud oma
pääsenud järelümberasujatena. Saksamaa riikliku korralduse tõttu kuulus enamik eestlaste üksusi SS-i ja politseisüsteemi administratiivalluvusse. Nimelt ühendati Saksamaal 1930. aastate teisel poolel partei julge-olekuteenistus SS ning riiklik politsei. eptembrist detsembrini 1941 kuulus võim Eesti territooriumil väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale. Väegrupi tagalapiirkonnas kuulus korrakaitse juba Põhja-Venemaa (hiljem Ostlandi) kõrgema SS-i ja politseijuhi pädevusse, kelle korraldusel formeeriti 1941. aasta sügisest 1942. aasta alguseni Lõuna-Eestis neli politsei jalaväepataljoni (Tartus, Viljandis ja Põltsamaal ning üks Pihkva jaoks hilisemate numbritega 37–40), politsei-pioneeripataljon (nr 42) ja tagavarapataljon Tartus (nr 41). Need pataljonid olid mõeldud rakendamiseks väegrupi Nord tagalapiirkonnas Pihkva- ja Novgorodimaal ning seal nad ka võitlesid, kuni 1944. aastal Eestisse toodi, järk-järgult kokku liideti ja lõpuks 20
annaabi.ee 
