Uusaja eripärad-teaduse areng, maadeavastused, loodusteaduste kiire areng. Voltaire - oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest.Võitles katoliku kiriku vastu, lause ´´Kui jumalat ei oleks, tuleks ta välja möelda´´, inimene peab lähtuma loodusseadustest, poliitiline ideaal oli valgustatud absolutism. T.H.J Harrington juhtis politiilises võitluses aastail 1656-1660 vabariiklasi, ta oli vabariikliku riigivormi poolt, põhiseisukoht: Omand loob võimu,arvamus- loomulikus seisundis on inimesed ebavõrdsed, teos ´´Okeaania vabariik´´. John Locke- inglise filosoof, liberalismi rajaja, kõrgeim võib peab kuuluma parlamendile, valitsuse põhiülesanne on omandi kaitse. Francis Bacon- filosoof ja riigitegelane, ründas Aristotelese filosoofiat, väitis et teadmiste allikaks on inimese meeled, kogemus, eksperiment
saj. eKr. ealnud Herodosele (“Historia”), keda ajaloo isaks kutsutakse. Tegemist on ka ajaga kus algasid antiiksed olümpiamängud, mis hiljem keelustati - paganlikud mängud. Arhailine ajastu - Arhitektuur ja kunst hakkasid kiiresti arenema. Esimeste müntide vermimine, saarel Aegina, mis oli rahapada. See oli mandrilt eemal julgeoleku kaalutlustel. Klassikaline ajastu, kõige tuntum ja läbi uuritud periood, idealiseeritud. Murdeline periood nii politiilises plaanis kui ka kunstis. Ateena vallutamine, pärsalastest saadi lahti. Linnriigid olid, ei olnud ühtset riiki. Linnade vahel rivaalitsemine taandus. Kõige hramoonilisem aeg poliitika ja kultuuri vahel. Kreeka klassikalise demokraatia sai eeskujuks politiilisele süsteemile demokraatia, ühte jalaga pidi. Õgussüsteem pärineb Antiik-Roomast. Hellenistlik ajastu jaguneb kolmeks: 1. I Filippose ajastu, Makedoonia kungkriigi vallutamine. 2
See seadis ennast selles külas sisse, aga tegu polnud mingi strateegiliselt olulise kohaga vms. Septembris jõudis sinna ka Briti väesalk ja inglased nõudsid prantslaste kohest lahkumist, millest viimased keeldusid. Edasine jäi otsustada Euroopa valitsuse kätte. Fashodas istusid läbirääkimiste käigus vastamisi kaks väesalka, kes olid ühe kõrbetüki pärast valmis lahingusse astuma. Tegu oli eelkõige politiilises prestiižis, sest territoorium polnud millegi poolest väärtuslik. Rahvuslik eneseuhkus kerkis selgelt esile ning see oli üks esimesi juhtumeid, kui imperialism ei olnud mitte ainult eliidi vaid ka masside huvides. Fashoda saamine muutud rahvuslikuks küsimuseks ning ajakirjandus ärgitas seda veelgi. Suurbritannia ähvardas lõpuks ka juba sõjaga. Arvestades Briti ülesmvõimu ja positsioonide tugevust merel, andsid prantslased järele. 21. märtsil 1899
annaabi.ee 
