tootmisühistutega, makstakse maailmaturu kokkuostuhinnast veidi kõrgemat hinda ja välditakse toodete turustamisel arvukaid vahendajaid. Samuti jälgitakse, et tootmises ei ole kasutatud lapstööjõudu ega raisatud loodusvarasid. Õiglase kaubanduse süsteemis tegutsevad tootjaühistute liikmed teevad otsuseid demokraatlikult ja investeerivad saadud kasumi kogukonna arengusse. Näiteks ehitavad Lõuna-Aafrika apelsini- ja sidrunifarmid oma töölistele lasteaedu ja polikliinikuid. Nicaragua kohvitalunikud saavad Fairtrade toodete müügist saadud tulu eest arendada ökoturismi ja võtta väikelaene oma äri edendamiseks. Õiglane kaubandus võimaldab viiel miljonil Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika väiketootjal ja nende peredel ise oma eluga toime tulla. Meie aitame sellele teadlike ja solidaarsete tarbijatena vahetult kaasa. Õiglase kaubanduse süsteem algatati rohkem kui 40 aastat tagasi, mil
Rahvuskomitee leidis, et ükski täiskasvanu ei tohi jääda ükskõikseks kui mõni laps Eestimaal kannatab tühja kõhtu. Neil rasketel algusaastatel toetas UNICEF paljusid puudustkannatavaid lapsi ja näiteks Elva Algkoolis said tänu UNICEFi toetusele üle 60 õpilase koolilõunat. UNICEF toetas ka bussikatastroofi ja raske psühhotrauma üleelanud Pala kooli, põlengus kannatanudKuressaare Gümnaasiumit ja Põlva lapsi jne. Kõik need aastad on UNICEF püüdnud aidata Eesti lastehaiglaid, polikliinikuid ja sünnitusmaju. Algusaastate ravimite, vitamiinide ja vaktsiinidele lisaks käivitati projekt"Lapsesõbralik Haigla", millega on ühinenud kõik Eesti lastehaiglad, -kliinikud ja sünnitusmajad. Koolitati arste, medõdesid, ämmaemandaid ja lapsevanemaid. Kuna ka ÜRO Lapse Õiguste Konventsioon oli alles üsna tundmatu laiemale üldsusele, siis korraldati tasuta 2-nädalane koolitus Eesti ajakirjanikele. Lektoriteks oli tuntud ajakirjanikud Rahvusvahelise ajakirjanike Föderatsioonist. 2002
Potsdamis pandi riigipiirid õiglaselt paika ning Helsingis (1975) kinnitati nende puutumatust, neid poleks tohtinud hiljem puutuda. Sõjajärgsel ajal polnud Balti- maades okupatsiooni, valitses õitseng ja heaolu, kinnitab Rõžkov. Autor toob rohkesti arve Leedu, Eesti ja Läti majanduse, teaduse ning kultuuri arengu kohta nõukogude ajal, mil Balti vabariigid olevat arenenud dünaamiliselt. Ehitati sadu tööstusettevõtteid, sildu, tuhandeid kõigi mugavustega elumaju, polikliinikuid, haiglaid, sanatooriume, koole, lasteaedu jm. Okupatsiooniajal ehitati tegelikult välja veel üks Läti. Kõige tugevama impulsi rahvuskultuuride arenguks said Balti rahvad Liidu koosseisus. Liidus ei diskrimineerinud neid keegi, sissesõitnud vene- lased kohtlesid neid suure austusega. 1991. aastal anti baltlastele võimalus iseseisvuda. Vastutasuks aga nimetatakse venelasi okupantideks, migrantideks, muulasteks, mittepõlisteks jms, nende suhtes rakendatakse genotsiidi ja apartheidi-
kergem vaadelda laste surevuse kaudu. Tekkis pediaatria. 1837. a avati Viinis lastehaigla, 1802 on midagi sellist avatud juba Pariisis, kuid üldiselt olid lastehaiglad visad tekkima, sest käsitlus lapsest kui millestki erilisest, kujunes alles 20. saj. alguseks (seni oli tegemist ikka eeskätt suhtumisega lapsesse kui väiksesse ja veel rumalasse tulevasse vanainimesse). Inimeste või haigete jaoks, keda stigmatiseeriti vms, loodi oma haiglaid või polikliinikuid (juttu on olnud vaimuhaiglaist jm-st). Üks osa sellest seltskonnast olid naised-vallasemad, kellest sai sageli õppevahend arstiteadusele. Esimene sünnitusmaja luuakse 1791. a Göttingenis (selles on ka kabel, kus vallasemad said oma karistuse vastu võtta oldi nii humanistlikud, et ei pandud kuhugile avalikku kirikusse neid häbiposti...). Sünnitajatele ka sageli maksti, et nad tuleksid haiglasse, sest niiviisi said praktilise kogemuse arsti- või ämmaemandaõpilased.
annaabi.ee 
