Pariisi, kus ta veetis järgnevad 11 aastat. Kaks aastat õpetas ta seal tulevasele kuningale Charles II'le matemaatikat. Aastal 1642 avaldas ta raamatu Kodanikust (De cive), oma kavas oleva kolmeköitelise filosoofilise peateose Filosoofia elemendid kolmanda osa, mis käsitles riigiteooriat. Veidi aega enne Inglismaale naasmist 1651 ilmus tema kuulus raamat ,,Leviatan", mida üldiselt peetakse tähtsaimaks ingliskeelseks poliitfilosoofiliseks teoseks. Järgnevatel aastatel kirjutas Hobbes oma peateose esimese ja teise osa : Kehast (De corpore;1655) ja Inimesest (De homine;1658). Oma 1668. aastal lõpetatud teose Behemot kaasaegse ajaloo analüüsiva esitluse avaldamiseks ei antud talle luba. Teos ilmus alles 1889. aastal. Veidi aega enne surma tõlkis Hobbes inglise keelde Homerose (u. 700 eKr) Iliase ja Odüsseia. Ta suri 4. detsembril 1679 Hardwickis. Looming
välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Institutsioonid. Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest ning osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on rohkem müüt kui reaalsus, kõik Kreeka valitsemisvormid omasid teatud esindajate valimist, aga need esindajad, poliitilised ametnikud pidid olema vastutavad selle kodanikeühenduse rahvakogunemise ees. Vastutus oli korraldatud järgmiselt: 1
pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Metoikidel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Kodanikke oli reaalsuses umbes kümnendik elanikkonnast (ehk ca 30 000 meest), ülejäänud olid naised, lapsed, metoigid, orjad. Institutsioonid. Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest (ekleesia3), osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on kohati rohkem müüt kui reaalsus
annaabi.ee 
