praktiliselt ei muutu. Suurepinnalise elavhõbeelektroodi asemel võib kasutada ka mõnda teist mittepolariseerivat elektroodi (näit. kalomelelektrood). Elektroodid on ühendatud pingejaguri kaudu välise vooluallikaga ning neile rakendatavat pinget suurendatakse alates nullist kuni teatud väärtuseni, mis sõltub lahuse koostisest. Voolutugevuse olenevust pingest jälgitakse tundliku galvanomeetriga. Elektroodidele rakendatakse pinge V, mis kulub elektroodide polariseerimiseks ja elektrolüüdilahuse oomilise takistuse ületamiseks vastavalt võrrandile: V = a-k + IR, kus a on anoodi potentsiaal, k katoodi potentsiaal, I ahelat läbiva voolu tugevus ja R elektrolüüdi lahuse oomiline takistus. Analüüsitavasse lahusesse lisatakse suures liias indiferentset elektrolüüti (fooni), mis ei võta elektrolüüsi protsessist osa, aga muudab lahuse oomilise takistuse praktiliselt võrdseks nulliga. Katoodpolarograafias on anoodiks
vastava koha nurkkaugus vôre keskkohta läbivast ristsirgest k - max. järjekorra nr. ( 1; 2; 3; ... ) 5) Valguse polarisatsioon - valgus kujutab endast teineteise suhtes risti, lôpmata paljudes tasandites, vônkuvaid elektri- ja magnetvälju. Teatud aineid (turmaliini kristall) läbides jääb alles vônkumine vaid ühes tasandis (kristalli sümmeetriateljega ühtivas tasandis). Seda ühes tasandis vônkumiste välja eraldamist nimetataksegi valguse polariseerimiseks. Kvantfüüsika Fotoefekt seisneb selles, et valgusel on vôime ainest elektrone välja lüüa. Valguse osakese footoni energia on arvutatav Plancki valemist : E = h . , kus h = 6,62 . 10-34 J.s on Plancki 1 konst. - valguse sagedus (Hz) Fotoefekti punapiiri sagedus p on väikseim valguse sagedus, mis antud ainest veel elektroni välja suudab lüüa. Einsteini fotoefekti valem : E = A + K , kus E = h
rakendamisel. Magnetostriktsiooni empiirilised võrrandid on tuletatud füüsikute Joul’i ja Villari poolt. Δ= βIH2 Joul’i efekt δΗ= γσ Villari efekt Δ – keha deformatsioon I – magneetumuse intensiivsus δΗ – magnetvälja tugevuse muutumine σ – mehaaniline pinge β, γ - magnetostriktsioonilised konstandid Vaatleme nikkelvardast magnetostriktsioonilise vibraatori toimimist. Eristatakse polariseeritud ja mittepolariseeritud vibraatoreid. Vibraatori polariseerimiseks paigutatakse vibraator teda ümbritsevasse mähisesse. Paigutame mittepolariseeritud vibraatori nõrka vahelduva tugevusega magnetvälja. Magnetostriktsioonilise efekti mõjul hakkab varda pikkus muutuma Jouli seaduse järgi: Δ= βIH2 Valemist nähtub, et deformatsiooni märk ei sõltu magnetvälja suunast. See tähendab, et varras võngub kaks korda suurema sagedusega kui magnetväli, sest magneetumuse I maksimum esineb kaks korda ühe täisvõnke jooksul.
annaabi.ee 
