Näeme veel , Simon! See raamat räägib neljanda klassi poisit Simonist ja Nathanist. Simon on ratastoolis, kuna tal on haigus kus lihased kokku kärbuvad. Enamus neist inimestest sureb teismeeas. Aga simon ei nukrutse, ta on rõõmsameelne ja teeb koguaeg nalja. Simonile ei meeldi kui talle kaasatundtakse ja teda haletsetakse. Kolmandas klassis käis Simon koolis veel karkudega ,aga neljanda klassi alguses olid tema lihased liiga nõrgad. Klassikaaslased on samuti väga seltsivad. Nad teevad filmi ja orienteeruvad
Näe, õunapuud hakkavad õitsema Igal inimesel on elus hetk, mil ta tajub, et on muutunud poisit meheks või neiust naiseks. Kujutan ette, et see on ülimalt meeldiv tõehetk. Just selle perioodini jõudis ka raamatu peategelane Kustas. Tema vanemad lootsid noormehelt nüüd ka suuremaid samme ja ettevõtmisi, samuti taheti aidata Kustas meeldivatele raudteerööbastele. Kuidas aga leida neid õigeid teid ning valikuid, et tulevikus kaugele jõuda? Kustasel toimus see üleminekuetapp Ameerikas, meremehena leiba teenides. Ilmselt
39 jutlust on peetud aastail 1600 – 1606. Käsikiri avaldati 1891. Aastal kultuuriloolase Villem Reimani toimetusel. Tegemist on esimese suurema eestikeelse kirjaliku mälestisega, milles kajastuvad meie maa ja rahva ajalugu, katk ja selle laastavad tagajärjed, kombed ja kultuuriprobleemid. Eestikeelse teksti kõrval leidub neis saksa- ja ladinakeelseid märkmeid ning tsitaate. Jutlustest saame teada, et Pühavaimu koguduse juures tegutses ka eestikeelne kool, mille õpilasi (Schole Poisit) ta hea laulmise poolest kogudusele eeskujuks seadis. Laulmine on kõneaineks üsna mitmes jutluses. G. Müller väidab, et laulu abil võib inimene endast „kuradi kaugele ajada“. Kirikulaule polevat raske õppida. Nende kohta aga, kes „maekwat kut ned Lambat“, ütles ta, et „sedda eb kyta mina matte“. Üks jutlustest sisaldab rahvusvaheliselt tuntud anekdoodilise loo merehädalise tõotusest. See
annaabi.ee 
