et nad teavad juba kõike, st peavad ennast jumalasarnaseks ega huvitu enam teadmiste omandamisest. Filosoof oleks siis aga see, et kes surelikuna tunnistab oma küündimatust ja püüdleb pidevalt surematu tarkuse poole. Selle võiks ta aga saavutada alles vabanedes oma surelikkuse seisusest, st surres. Filosoof tegeleb surematu tarkuse, headuse ja ilu püüdlemisega ning teeb seda loomingus (poiesis). Loomingu liikidest on surematusele kõige lähedasem tarkust püüdlev looming, st kaunid kõned ja filosoofilised mõtted. Kunstilooming, kogu käsitöö jms on kaduv nagu kogu looming, mis vajab meediumiks mingitlaadi kehalisust või ka ihulisust (laste sünnitamine kui looming). Dialoogis "Phaidros" täiendab Platon "Pidusöögis" antud filosoofi kirjeldust ja veenab, et filosoof on oma armuiha suunanud kehade ilu asemel hingelisele ilule
ülejäänud asjassepuutuvate uskumustega. Kas tehissüsteemid, nt arvutid, võivad omada ja omandada teadmisi? ... Kui arenenud maailm ehitab teadmistepõhiseid ühiskondi, siis peab selle vundament eriti kindel olema. Praktiline filosoofia hõlmab neid filosoofilisi küsimusi, mis on seotud inimeste tegevusega. Sõna praxis tähendab kreeka keeles tegutsemist. Aristotelesest alates tuntakse kolme inimese põhitegevust: theoria, praxis ja poiesis. Theoria seostub mõtiskluse, sisekaemuse, kontemplatsiooni, tõe äranägemisega seesmise vaatluse teel; teoreetilise tegevuse eesmärk on selles tegevuses endas, sellelt ei oodata rakenduslikke väljundeid. Poiesis on millegi valmistamine, seotud techne, s.o tehnika ja tehnoloogiaga, samuti millegi varjatusest esiletoomisega, nt käe treenimine kirjutusoskuse tarvis. Sedalaadi tegevus omab tegevusprotsessist lahutatavaid tulemusi ja tegevust ennast hinnatakse tulemuse, produkti (nt
suurem vajadus mittehariliku, poeetilise keele järele. Luule > omaette ruum, kus keele viipelist ja loovat mõõdet praktiseerida, arendada ja nautida. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus (ambiguity), sõnamängud Keele loov paindlikkus > keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne. vahel. Luule. e poeesia (poiema > kreeka k. `tehtu', `loodu', `esile toodu', poiesis > `loov oskus', `kunst') tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teosed. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline Värss. > lad. K. `vagu', `(kirja)rida', Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire. süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid. Kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme: SILBILIS-PROSOODILINE (Silbilis-rõhuline, Silbilis-välteline, Vältelis-silbilis-
suurem vajadus mittehariliku, poeetilise keele järele. Luule > omaette ruum, kus keele viipelist ja loovat mõõdet praktiseerida, arendada ja nautida. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus (ambiguity), sõnamängud Keele loov paindlikkus > keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne. vahel. Luule. e poeesia (poiema > kreeka k. ‘tehtu’, ‘loodu’, ‘esile toodu’, poiesis > ‘loov oskus’, ‘kunst’) tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teosed. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline Värss. > lad. K. ‘vagu’, ‘(kirja)rida’, Värsi piir kattub süntagma või lause lõpuga. Siire. süntaktilise ühiku või lause lahutamine kahe värsirea piires. Värsisüsteemid. Kujundavad luule rütmi, eristatakse järgnevaid süsteeme:
annaabi.ee 
