vaenulikule välismaailmale vastandades. Alates kogust "Pildi sisse minek" pöördub Luige luule sagedamini indiviidist väljapoole. Süveneb luuletaja dialoog maailmaga enda ümber. Nüüdismaailma pilt selles luules on joonistatud karmides toonides. Kuid läbi tusameele kumab lootus ja igatsus puhta ja püha järele. Eriti kogus "Rängast rõõmust" keskendub Luik elukiituse ja eksistentsiaalsete probleemide kõrval poetiseerima jõulist ühtekuuluvustunnet oma rahvaga, tema saatusraskete kogemustega ja põlise vabadustungiga üha ohustatud kodumaal, elujõudu ja olemismõtet andvas taandumatus truuduses selle vastu. Romaani "Seitsmes rahukevad" (1985) ainestik pärineb 1950-ndate aastate alguse Eesti külast. Peategelaseks 4-5 aastane laps, kelle ilmaavastamise kogemustes peegelduvad tegelikkuse vastuolud tõeselt ning selgelt. Kõrvaltegelased, eriti vanaema ja isa, loovad oma väljakujunenud
ükskõiksele või vaenulikule välismaailmale vastandades. Alates kogust "Pildi sisse minek" pöördub Luige luule sagedamini indiviidist väljapoole. Süveneb luuletaja dialoog maailmaga enda ümber. Nüüdismaailma pilt selles luules on joonistatud karmides toonides. Kuid läbi tusameele kumab lootus ja igatsus puhta ja püha järele. Eriti kogus "Rängast rõõmust" keskendub Luik elukiituse ja eksistentsiaalsete probleemide kõrval poetiseerima jõulist ühtekuuluvustunnet oma rahvaga, tema saatusraskete kogemustega ja põlise vabadustungiga üha ohustatud kodumaal, elujõudu ja olemismõtet andvas taandumatus truuduses selle vastu. 6 Kirjanikuks saamise teekond Viivi Luik tundis juba lapsena, mis teda huvitab ja mida ta tahab: „Umbes seitsme- kaheksaaastaselt lugesin ma “Kevadet” ja leidsin sealt ühe koha, kus Arno seisab üksinda
mitte kartust ega leina. Inimesele on see omane. Ta on nõnda, selle šniti järgi tehtud, et peab tajuma mõlemat ja armastab mõlemat ega karda kumbagi. See on väga keeruline; kui sellest rääkima hakata, siis näed, kuidas otsast hakkab murenema, hajub ära ... Lõplikku vastust ei ole. Kuulaja: Ma ei taha uskuda, et surm on iseenesest ilus. Aga arvan, et iga inimene surma läheduses hakkab võib-olla seda poetiseerima. Ta teeb seda vahest sellepärast, et tal oleks kergem surra. Võib-olla ta saab ka sel momendil aru, et elatud elu on ilus olnud ja tema surma tuleb ilusa elatud elu peegeldus. Mina mõistan niimoodi surma idealiseerimist või surma kaunikspidamist. Nikolai Baturin: Aga sellisel juhul ütlete teie ära eksperimendist. Mina ei taju surma maiselt − mõtlen sellest teisel tasandil. Mul on selline elunägemus. Ma ei samasta ennast oma lõpnud laibaga.
annaabi.ee 
