tuhmkuldses valguses kui vanal maalil, ning ulatades sulle kruusist vett, mu käed on hardad nagu templikivid või nagu preestrid pühal rituaalil. (Merilaas: 61) Ja äkki tuli käsk. Kas ülevalt, kus vaagitud on iga samm ja pala, et ukse lahti lõid ja panid jala ristteele somnambuulselt kuulekalt? (Under: 405) Ma lehvitan rätikuga, jään tagasi vaatama... Ons lootus vaid nagu juga, mis langeb ja tõusta ei saa? (Under: 379) Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda! Kuu poetand põrandalle hõbelehti, kui pisarad on puhkend taevas tähti - Kuis võiksin unusta nüüd su ja iseenda! (Under: 48) Kurb on süda, hale on mu meel. Kas on ilmas armetumat veel? (Merilaas: 167) Kõnnin mööda randa, mõtted kibedad. Kõnnin mööda randa, kivid libedad. (Merilaas: 140) Käin hilju üksi vana rohtund rada, mis sinise terrassi sülle viimas - All longus okste tuleb kummardada, jasmiini õites kastan käed kui piimas - Mu üle lõhnu vihmahoona kukub.
varises ta kokku vangietapis Siberis, Obi jõe piirkonnas..." Järelsõnas Talviku 1988. aastal ilmunud luulekogule ütleb koostaja Karl Muru juba vabamas õhkkonnas: "... Kinnipidamise järel Tallinnas saadeti Talvik asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri 17. või 18. juulil 1947..." SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus.
Jälle vaarun koju pisarais ja purjus. Ah, kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus! Jälle kord su hellus äratas mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli,
Jälle vaarun koju pisarais ja purjus. Ah, kui naeruväärselt eluõnn mul nurjus! Jälle kord su hellus äratas mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! Udus talihommik virgub sularõske. Äkki tabas laksuv lumipall mu põske. Noor ja kiljuv kari rõõmsaid piimakärsse rühkis koolimajja veerima mu värsse. SÜGISELAUL Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimse vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju - olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aega astus. KUI MUSTAVAD UDUD Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks, saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Sa süütad siis lõhnava sigari suhu ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu. Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid, teel nälginud libudel näpistad palgeid ja hõiskad kui poisike silmates suli,
Suri Rootsis Kevadine Looming Soe kevad kisub rohu kulu varjust Ja haljast vinet tõmbab üle puude. Esimene luulekogu ,,Sonetid" Rõõmvärsket rukkiorast vilab tuulde, (1935) Noor võilill pervel valikollast karjub. Esimene romaan ,,Igatsetud maa" (1949) Ju kase lehesed on kinguharjult Luulekogu ,,Vanad majad" End poetand vargsi alla minu juurde. (1937) On uupaats ootavate utesuude Luulekogu ,,Reheahi" (1939) Jaoks valmis saama punamustiks marjuks. Lai koovitaja niidu kohal laugleb, Must vari rändab all, kus linnusülge Kortslehel särab, kuna taeval tõmbleb Hoovihma tuule sasit juukseid
seks aega küll, seks aega sügisel ja kurval, kalgil, kainestaval talvel. Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel: kui kirsipung mus õitsema puhkeb veri, nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel. Ma rie Under Sügiselaul Miski külm ja miski puhas hingas hetkeks läbi hiite. Varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite. Ammu juba viimase vase vahtraladvad poetand rohtu. Üksik uib, mis viljast rase, trotsimas veel hallaohtu. Üksik uib täis ruskeid vilju- olgu see ka minu vastus Hallataadile, kes hilju ahtasse mu aeda asus. Heiti Talvik Tuisk Tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teine teisest mööda saa: üksteise ette tõttavad, üksteist nad maha jätavad. Ma vaatan, kuni väsib silm, mu mõtte tuleb vaimuilm: tuisk jookseb võidu tuisuga, ei teineteisest mööda saa. Need lumelained väljal,
endasse hõõgumine lumesuhkrune tärkav loodus elukreedode mõistmise valu oratooriumi võimas lootus tähistaeva helisev janu sügis loob suurt ja võimast koraali igal hommikul lisandub värve ta täiuslikku kollaazi 23 Armastuse altarid Tõnu Trubetsky Armastuse altarid, nad seisavad siin reas. Siin kivisse on raiutud need mõtted, mis sul peas Õrnad käed on siia poetand sukapaelu, kette, Kirjakesi, medaljone, murdund sigarette. Siin on kullast krutsifiks, mis säranud on rinnal. Põlispuude juurtest läbipõimund mullapinnal Armastuse ohvrikivid seisavad siin rivis. Ohkamised, sosinad siin talletatud kivis. Laulatusekleidis näed üht varjukuju kõhna Palvetamas. Ninna tungib hääbumise lõhna, Kõndides siin pargis keset kõdunenud lehti. Siin on münte, aastasadu enam mis ei kehti, Vanast sarvest kammgi, millel murdund mõni pii
annaabi.ee 
