öödel läks ta kojanaise ja mehe juurde. Ta aitas neil mitmeid töid teha, raius puid ning tõi puid tuppa, viis pesu välja ja aitas igasugustes teistes töödes meelsasti. Kui ta tööd valmis sai, jooksis ta linna ajalehti müüma ning teenis nii raha. Mõnel päeval jõudis ta isegi poistega koos mõne mängu mängida. Ühel täiesti tavalisel päeval, kui Jaan puid raius, kuulis ta poepidajat kojanaisega vestlevat. Ta kuulis, kuidas poenaine püüdis kojanaist veenda, et too Jaani lastekodusse viiks, sest Kojamees oli haigeks jäänud ja lapse üleval pidamine nõuab palju raha. Just praegu oleks tahtnud Jaan sellest üliõpilase härra Pärnaga rääkida, sest too oskas alati mõistlikku nõu anda, aga üliõpilane oli läinud maale mingite uuringute asjus. Üliõpilane oli talle alati öelnud, et nüüd, kus tal vanemad enam ei ela, peab ta ise hakkama oma elu korraldama ning püüdma sellega toime tulla
htupooliku ning Jaan veetis esimese seal, kuid jrgmistel del lks ta kojanaise ja mehe juurde. Ta aitas neil mitmeid tid teha, raius puid ning ti puid tuppa, viis pesu vlja ja aitas igasugustes teistes tdes meelsasti. Kui ta td valmis sai, jooksis ta linna ajalehti mma ning teenis nii raha. Mnel peval judis ta isegi poistega koos mne mngu mngida. hel tiesti tavalisel peval, kui Jaan puid raius, kuulis ta poepidajat kojanaisega vestlevat. Ta kuulis, kuidas poenaine pdis kojanaist veenda, et too Jaani lastekodusse viiks, sest Kojamees oli haigeks jnud ja lapse leval pidamine nuab palju raha. Just praegu oleks tahtnud Jaan sellest lipilase hrra Prnaga rkida, sest too oskas alati mistlikku nu anda, aga lipilane oli linud maale mingite uuringute asjus. lipilane oli talle alati elnud, et nd, kus tal vanemad enam ei ela, peab ta ise hakkama oma elu korraldama ning pdma sellega toime tulla. Jaanil kumises see lause krvus ning ta mtles poepidaja snade le
öödel läks ta kojanaise ja mehe juurde. Ta aitas neil mitmeid töid teha, raius puid ning tõi puid tuppa, viis pesu välja ja aitas igasugustes teistes töödes meelsasti. Kui ta tööd valmis sai, jooksis ta linna ajalehti müüma ning teenis nii raha. Mõnel päeval jõudis ta isegi poistega koos mõne mängu mängida. Ühel täiesti tavalisel päeval, kui Jaan puid raius, kuulis ta poepidajat kojanaisega vestlevat. Ta kuulis, kuidas poenaine püüdis kojanaist veenda, et too Jaani lastekodusse viiks, sest Kojamees oli haigeks jäänud ja lapse üleval pidamine nõuab palju raha. Just praegu oleks tahtnud Jaan sellest üliõpilase härra Pärnaga rääkida, sest too oskas alati mõistlikku nõu anda, aga üliõpilane oli läinud maale mingite uuringute asjus. Üliõpilane oli talle alati öelnud, et nüüd, kus tal vanemad enam ei ela, peab ta ise hakkama oma elu korraldama ning püüdma sellega toime tulla
annaabi.ee 
