me ei tea kindlalt, kas see kirjeldus moodustab osa pärimuslikust materjalist, mis jõudis Homeroseni ajastust, mida ta käsitleb, kaheteistkümnendast sajandist e.m.a., või annab ta pildi atleetikast tema enda päevil, tõenäoliselt kaheksandal sajandil e.m.a. - ligikaudu ajal, mil toimusid esimesed Olümpia mängud. Kõik Homerose eepikutest eelkäijad, nii kreeklased kui ka roomlased, imiteerivad oma õpetajat ja põimivad oma poeemidesse spordivõistluste kirjeldusi ning sama küsimus tekib nende kõigi puhul. Kas nad lihtsalt jäljendavad Homerost, kirjeldavad oma aja atleetikat nii, nagu see oli, või püüavad teadlikult olla vanamoelised ja arhailised? Samasugune oleks olukord siis, kui kiki tänapäeva spordisündmusi kirjeldataks toimunutena kuningas Arturi õukonnast. Tulevastel põlvkondadel, kes püüaksid saada ettekujutust mõnest 2010. aasta rahvusvahelisest jalgpallimatsist, võiks sel juhul
Ühe teise hüpoteesi järgi polevat Homeros kasutanud kirja, ta teosed olevat säilinud ainult suuliselt, rapsoodide mälus üksikute laulude näol. Viimastes võis tekkida ka moonutusi, kuna Peisistratose ajal need üksiklaulud kokku koguti ja kirja pandi. Homerose eeposte algses terviklikkuses aga üldse ei kaheldud. Sel seisukohal asusid ka renessansiaja teoreetikud kuni 16. sajandini. Klassitsismi ajajärgul, 17. saj., tekkis eitav suhtumine Homerose poeemidesse, mis polnud küllalt ,,peened" absoluutse monarhia õukondlikule maitsele, ja kriitika otsis neis igasuguseid puudusi. Juba sel ajal väitis prantsuse abee d´Aubignac, et Homerost kui isikut polevat kunagi eksisteerinud, sõna homeros tähendavat pimedat ja ,,Ilias" on kogumik pimedate laulikute laule, mis on kokku kogutud juba ammu enne 6. saj. e.m.a. Poeemide üleskirjutamine Peisistratose ajal olnud nende algse, aja jooksul moonutatud redaktsiooni taastamine. Abee mõttes ei leidnud aga 18
Illusioon, et luules läheneme puhtalt esteetilisele elamusele, teeb luulest kõige mugavama kirjandusliigi, millele kriitika üle arutledes mõelda. Suurt osa kriitikast, mis sünnib punktis, kus kriitika sulab kirjandusteadusesse ja kirjandusteadus kriitikasse, võib iseloomustada kui allikate abil seletavat kriitikat. Selle mõtte selgitamisel nimetab Eliot J. L. Lowesi, kes nuhkis välja kõik raamatud, mida Coleridge oli lugenud ning kust laenanud oma poeemidesse kujundeid ja fraase. Lowes ei kavatsenud poeeme l u u l e t e o s t e n a arusaadavamaks teha (teda huvitas protsessi uurimine). Ometi haarasid paljud kirjandusteadlased sellest meetodist kinni, otsekui pakuks see võtme iga luuletuse mõistmiseks – kui autor vähegi reedab, et on üldse midagi lugenud. Hermeneutikaharrastajad tahaksid näha kõikides kirjandusteostes mõistatust ning sellest saab alguse seletuse ja mõistmise segiajamine
annaabi.ee 
