proportsioonidega figuure ja voolavat elegantsi. Nagu romaanika, nii seisis ka gootika peamiselt kristliku kiriku teenistuses, kuigi sel oli ka ilmalik väljund, eriti siis, kui tekkis õukonnastiil, mida tuntakse rahvusvahelise gootika all, mis oli sageli äärmuslikult luksuslik ja tellitud varakate ja haritud patroonide poolt. Kunstnikud Giotto, Simone Martini, Renessanss algus 14.saj. Tähendab taassündi ja see idee pärinevb Itaalia poeedilt Petrarcalt. Kuigi klassikalised tekstid olid olulised kogu keskaja vältel, uskus Petrarca, et tema ja tema kaasaegsed on taaselustanud kreeka ja rooma ideaalid ja mõtte pärast kultuurilise seisaku perioodi. Lisaks intellektuaalsele taassünnile õitses ka Itaalia linnriikide majandus. Kunstis oli endiselt ülekaalus religioosne teema. Maalid olid veenvalt ruumilised, figuurid heade proportsioonidega ja emotsionaalsed.
Pärast Moskvasse tagasi kolimist töötas ta Telegraafiaagentuuris (ROSTA), kus hakkas välja andma käsitsi joonistatud ja värsstekstidega varustatud plakateid, niinimetatud ROSTA aknaid. Seal töötas ta siirast soovist kaasa aidata nõukogude võimu kindlustamisele. 14. aprillil 1930 lasi Vladimir Majakovski enda maha. Traagiline sündmus vapustas nii tema luule austajaid kui ka näiliselt vankumatut võimu, mõjudes neile peaaegu reetmisena tuntud poeedilt seda ei oodatud. Eriti ebamugav oli võimul tõdeda, et juhtunut ei õnnestu varjata. Jessenini surma puhul oli Majakovski kirjutanud luuletuse, milles ta enesetapu sarkastiliselt hukka mõistis, ometi valis ta ise sama tee. 1925. aastat asuti uue hooga müüti looma seekord Majakovskist endast. Ta ,,puhastati" kõigest liigsest: tema eluloost kadus sootuks suhe L. Birkiga, isegi piltidele, millel nad koos olid, jäi alles vaid Majakovski üksi
Väljatoodud ajaleheartiklid oleks pidanud laiali harutama sellisel viisil, et välja pidanuks tooma ainult olulise fakti ning ülejäänud teksti lisadesse panema. Raamatu panemine ajalistesse raamidesse, ei ole Luksi meelest samuti hea, sest oleks saanud kokku võtta terve pungi ajaloo ilma mahu erilise suurenemiseta. Pigem nimetatakse seda infokillukestega pildiraamatuks. Lääne bändide mõju Eesti artistidele on aga välja toodud üsna hästi. Mõistagi ei saagi loota punkarilt ja poeedilt ühte korralikku ajalooraamatut. Autor ei taha küll oma arvustusega väljendada seda, et ülevaadete koostamine peaks jääma teoreetikute pärusmaaks, sest asjaosalised ise on parimad seda väljendama, kuid selleks peab olema fookust ja faktide eristatavust. (Luks 2009) Jürgen Rooste: "Punk ei oleks punk, kui ta ei võiks kirjutada ükskõik millest, ükskõik kuidas. Piiratud on näha selles vaid vägisõnalist sotsiaalkriitikat, ajutist rõvetsevat sissetungi
annaabi.ee 
