Kaunistusi kanti kaasas peegliga karbikestes, et vajadusel kaotatut asendada. Kaunistused omandasid teatud tähenduse: suu juures olev kaunistus tähendas kandja valmisolekut flirtida, paremal põsel olev märgike, et naine on abielus, silmanurgas asetsev kaunistus aga teatas omaniku hõõguvast kirest. Kuni 20. sajandi alguseni oli moes kaame väljanägemine. Selle saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale, dekolteele puudrit, mis koosnes äädikast, arseenikust ja pliivalgest. Puuder oli eluohtlikult mürgine, kahjustades nahka, hambaid, juukseid ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid juba paarikümne aastaga. Alles 19. sajandi alguses võeti kasutusele tsingi oksiidil põhinev puuder, mida kasutatakse ka tänapäeval. 18. sajandi keskpaigas, rokokoostiili õitsengul, muutusid aristokraatidest naiste ja meeste seas populaarseks kõrgustesse küündivad valged parukad. Parukaid puuderdati kartulijahuga, mis muutis need isuäratavaks hiirtele ja täidele
Kaunistusi kanti kaasas peegliga karbikestes, et vajadusel kaotatut asendada. Kaunistused omandasid teatud tähenduse: suu juures olev kaunistus tähendas kandja valmisolekut flirtida, paremal põsel olev märgike, et naine on abielus, silmanurgas asetsev kaunistus aga teatas omaniku hõõguvast kirest. Kuni 20. sajandi alguseni oli moes kaame väljanägemine. Selle saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale, dekolteele puudrit, mis koosnes äädikast, arseenikust ja pliivalgest. Puuder oli eluohtlikult mürgine, kahjustades nahka, hambaid, juukseid ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid juba paarikümne aastaga. Alles 19. sajandi alguses võeti kasutusele tsingi oksiidil põhinev puuder, mida kasutatakse ka tänapäeval. 18. sajandi keskpaigas, rokokoostiili õitsengul, muutusid aristokraatidest naiste ja meeste seas populaarseks kõrgustesse küündivad valged parukad. Parukaid puuderdati kartulijahuga, mis muutis need isuäratavaks hiirtele ja täidele
Kaunistusi kanti kaasas peegliga karbikestes, et vajadusel kaotatut asendada. Kaunistused omandasid teatud tähenduse: suu juures olev kaunistus tähendas kandja valmisolekut flirtida, paremal põsel olev märgike, et naine on abielus, silmanurgas asetsev kaunistus aga teatas omaniku hõõguvast kirest. Kuni 20. sajandi alguseni oli moes kaame väljanägemine. Selle saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale, dekolteele puudrit, mis koosnes äädikast, arseenikust ja pliivalgest. 5 Puuder oli eluohtlikult mürgine, kahjustades nahka, hambaid, juukseid ning lõpuks saabus surm. Naised vananesid juba paarikümne aastaga. Alles 19. sajandi alguses võeti kasutusele tsingi oksiidil põhinev puuder, mida kasutatakse ka tänapäeval. Kuninganna Elizabeth I, kes oli teada-tuntud pliivalge kasutaja, lõi oma koolnuvalge väljanägemisega iluideaali, mida hakati kutsuma "nooruse maskiks". Tema kaasaegne
originaalselt musta või värvilist värvisegu) on mitmeid kordi parem teiste valgete pigmentide omast. Titaandioksiidi puhul on tegemist teadaolevalt kõige stabiilsema valge pigmendiga, mis ei lahustu leelistes, hapetes ega teistes lahustites, vastu ja ei ole toksiline ning tema väiksem tihedus võimaldab võrdse kaalu korral toonida suuremat hulka värvi. Titaanvalge on ka valguse käes püsiv ja sobib kokku kõikide sideainetega. Titaanvalge (erinevalt pliivalgest ja tsinkvalgest) ei oma kuivanud õlide korral kuivamist kiirendavat toimet. Ideaalpildis koosneb titaandioksiid peaaegu sfäärilistest keskmiselt 0,15...0,25 µm läbimõõduga TiO2 kristallidest. Et tegu on väiksema kui poole nähtava valguse lainepikkusega, hajutab selline kristall kõige paremini valgust, tagades pinnakattematerjali hea kattevõime. Titaanvalgel on kõige parem kattevõime võrreldes kõigi teiste valgete pigmentidega.
annaabi.ee 
