määral toonisid nemadki nägu valgemaks. Heledama naha saavutamiseks segati omavahel mürgine pliivalge või elavhõbe, kips ja kriit, mille sekka roosakama jume soovil puistati punastest marjadest pressitud mahla. Sama puudriretsept kuulus ka roomlannade iluarsenali. ·Valgeks puuderdatud nägu on läbi sajandite olnud ilu võrdkuju kaugel Jaapaniski, kus kriitvalge väljanägemine on osa geisade stiilist. Traditsioonilisse geisameiki kuuluv tugev valge mink saavutati varasemal ajal pliivalgega, kuid kui ilmnes selle hävitav mõju nahale ning tervisele, hakati tarvitama riisist tehtud puudrit. 4 ·Kaamema väljanägemise saavutamiseks kandis aadelkond näole, kaelale ja dekolteele puudrit, mille konsistentsi kuulusid toksiline äädikas, eluohtlik arseenik ja pliivalge. Et
ja hapupiimast valmistatud pastaga. Teistes allikates mainitakse vahast ja peeneks jahvatatud granaatõuna seemnetest valmistatud küünlaid. Ebersi papüüruses (1525 eKr) kirjeldatakse jahvatatud akaatsialehtede ja meega täidetud marlitampoone. Kreeklaste ja roomlaste meditsiinilistes käsikirjades soovitati tupetampoone, mida oli immutatud oliiviõli baasil valmistatud tinktuuridega – mõnikord koos seedrivaigu ja viirukiga, teinekord maarjase, mürdiõli ja pliivalgega. 3. ja 5. sajandil enne meie aega soovitasid juudi rabid kasutada tupetampoone - see takistusmeetod võeti taas kasutusele umbes 1830. aastal. Bütsantsis soovitasid arstid umbes aastal 600 e.m.a. määrida emakasuud enne vahekorda adstringeeriva aine või rasvaste või jahutavate salvidega. Mehed pidid oma genitaale pesema äädika või soolveega. Tänapäeval tunduvad need meetodid üsna veidrad. Aga nagu me nüüd teame, olid paljud neist meetoditest väga tõhusad
Asteegi naised võõpasid oma nägusid kollase ookri või punase košenilliga. Punaseid laike on leitud ka inkade-eelse Chiribaya naismuumia näolt Peruust ja XIII pKr sajandi alguse Colombia Muiska kultuuri muumia palgelt. Valgeks puuderdatud nägu on läbi sajandite olnud ilu võrdkuju kaugel Jaapanis, kus kriitvalge väljanägemine on osa geišade stiilist. Traditsioonilisse geišameiki kuuluv tugev valge mink saavutati varasemal ajal pliivalgega, kuid kui ilmnes selle hävitav mõju nahale ning tervisele, hakati tarvitama riisist tehtud puudrit. Vahel kasutatakse puudrina ka lindude väljaheiteid, andmaks näole eriliselt heledat jumet. Meikimine on geiša-kultuuris pikk protseduur, kus esmalt kantakse näole, kaelale ja rinnale erilist õli või vaha ning seejärel veega segatud valge kreemjas puuder, mis määritakse näole bambusharjaga. Kui puuder on nahal, tupsutatakse nahk üle märja käsnakesega, et anda sellele
aastal ja 1825. aastal hakati pigmenti Saksamaal tootma. Pigmenti valmistatakse kaadmiumi sooladest sadestamisel sulfiididega. Olenevalt sadestamistingimustest, on võimalik saada kollast kuni kollakas-oranzi värvi. Pigmendil on väga head katte- ja värvumisomadused, samuti on ta valguse, hapete ja leeliste suhtes püsiv. Kaadmiumkollast kasutatakse õlivärvides, akvarellvärvides, raamatu- ja seinakunstis. Kui kaadiumkollast segada ultramariiniga saadakse roheline, pliivalgega segades brilliantkollane värv. Pliipunane (pliimenning) (punane pigment) Pliipunane on pliioksiid (Pb3O4). Pliipunane on mikroskoopiliselt peenikesed, oranzi värvi osakesed. Pigment on tuntud juba alates antiigist ja kasutusel ka tänapäeval. Pigmenti valmistatakse pliivalgest või pliikollasest oksüdeerides 480 0C juures. Esmakordselt toodeti menningit tööstuslikult 1687 a Saksamaal. Pliipunasel pole pigmendina head püsivust.
annaabi.ee 
