Membranofonina on tuntud eelkõige mitmesugused trummid. Eestis kasutati membranofone vähe. 3. RAHVATANTSUD Rahvatants on rahvaloomingu liik, milles väljendatakse tundeid, elamusi rütmiliste liikumiste ja muutuva kehaasendi kaudu. Rahvatantsus liituvad liikumine, pillimäng ning sageli ka laul. Tantsul oli oluline osa rituaalides, palju tantsiti ka meelelahutuseks. 19. sajandil hakati korraldama eraldi tantsupidusid, mida nimetati mitmeti: (küla)säru, subrik, tantsud, pitspall, simman. Eesti rahvatantse võib liigitada järgmiselt: Vanem rahvatants talupoeglik maarahva tants, kohati ka maagilise ja rituaalse otstarbega. Eesti vanemale rahvatantsule on iseloomulik vaoshoitus ja väärikus, kus puuduvad suured hüpped, käte- jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus ja puusade liikumine. Vanem tantsumuusika on rõõmsakõlaline ja sageli kolmeosalises taktimõõdus. Voor- ja sõõrtantsudes liiguvad tantsijad üksteise taga reas või kinnises
ENDISAEGSE VIRUMAA TANTSUVÕIMALUSED JA TANTSUD Valdav osa tantsudest, mida praegu eesti rahvatantsuks ehk folkloorseks tantsuks nimetatakse, on tegelikult eesti talupoja kunagised seltskonnatantsud, mis nüüd pole enam moes. Meelelahutusliku tantsu õhtuid peeti harilikult pühapäeva õhtuti suvel väljas, talvel talutubades. Neil on mitmesuguseid nimetusi: lamakas ehk lämakas, säru ehk särud ehk külasärud, suprik ehk subrik, külapidu, tantsuõhtu ehk tantsud, ball, pitspall ja simman. Enne särusid oli külanoorte peamine tantsupaik ilmselt kõrts. Võiks ajajoonele märkida järgmised lõigud: Kõrtsis, talutoas, seltsimajas, lõbud, särud, pidud. Loomulikult olid üleminekud sujuvad ja teatud aja jooksul eksisteerisid erinevad võimalused samaaegselt. Tantsunimesid on Virumaalt fikseeritud väga palju, kuid arusaadavaid tantsukirjeldusi ainult üksikuid: sabatants, kassarii, ingliska, kadrill, krakovjakk, galopp, marss, padespaan jmt.
seejärel peiupoisid ja siis muu pulmarahvas. Mõrsja tantsis alles pärast tanutamist, mõnikord lõpetati pulmad nooriku tantsitamisega. Kogu maal tuntakse mõrsja tantsitamist raha eest. Mardi- ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel. Tantsiti ka talgute lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman.Tantsude vaheaegadel mängiti ringmängu (pillimees puhkas). Väljas kõlbas tantsuks siledam kuiv koht, erilised tantsuplatsid olid kiige juures. Külmal aastaajal koguneti kuhugi suuremasse rehetuppa. Külakõrtside levikuga kandus talupoegade tants sinnagi. Noorte kooskäimised olid tuntud mängutubade nimetuse all. On teateid, et mängutubades tehti inimesekujuline õlest nukk Metsik, mis kanti vastlapäeval või mõnel teisel
annaabi.ee 
