Vabadussõja algusest alates organiseeris Pitka soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist vajaminevaga. Merejõudude juhatajaks määrati ta 17. detsembril 1918. aastal, 1919. aasta septembrikuuks oli ta juba tõusnud kontradmiraliks. Peale vabadussõja lõppu osales Johan Pitka aktiivselt poliitikas ja elas mõnda aega ka Kanadas, kust ta 1929. aastal Eestisse naasis. Pitka surmaaeg ja -koht on teadmata, arvatavasti oli selleks september 1944. Pitkal on ka ohtralt teenetemärke ja aunimetusi: Vabadusristi I liigi 1. järk Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärk Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri Ordu aurüütel-komandöri orden (KCMG) Karutapja ordeni II klass 2
Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp-liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist." Pitka asus tegelema põllumajanduse ja loomakasvatusega. Pioneerielu oli raske ja väga vaevarikas. Kuid Pitkal sai sellest elust kõrini. Pitka üritas ka saekaatriga äri teha, kuid kuna oli alanud üleilmne majanduskriis, siis ka see ettevõtmine end lõppkokkuvõttes ära ei tasunud. Nende ebaõnnestumiste tõttu ja seoseoses teada saamisega, et talle on Eestis pension määratud, otsustaski Pitka Eestit külastada. Nähes liigutavalt sooja vastuvõttu, otsustas ta Eestisse jäädagi. Siin selgitas ta "Päevalehe" küsimustele vastates oma Kanadasse mineku põhjusi nii: "Olen õnnelik,
endal vuntsid ja habeme maha ning pea kiilaks ja elan Tallinnas tuttavate juures Jaan Metsa nime mall. Sama aasta veebruari lõpul, kui Eesti Vabariik välja kuulutati ja sakslased Eesti mandriosa okupeerisid, tuli Pitka jälle avalikult ellu. Juba eelneval sügisel oli ta avliku korra kaitseks organiseerinud Tallinna kodanikest koosneva Omakaitse, mille ta nüüd taaselustas. Sakslaste poolt kästi sel organisatsioonil 1918. aasta märtsis laiali minna, kuid osava nõksuga õnnestus Pitkal Omakaitse säilitada ta võttis sellesse hulga kohalikke sakslasi, nimetas organisatsiooni Bürgerwehr'iks ja laskis selle etteotsa valida sakslase, jäädes ise abiesimeheks. Sama aasta 11. novembril, kui Saksa okupatsioonivõim oli lagunemas, moodustati Burgerwehri eestlastest liikmetesi Eesti Kaitse Liit, milline nimi mugandas peagi ka ametlikus kirjapildis Kaitseliiduks. J. Pitka valiti vastloodud kaitseliidu juhatuse esimeheks ja kindralmajor E. Põdder ülemaks.
Hakati moodustama salajasi relvastusüksusi (Kaitseliidu eelkäijaid). 1917. a veebruarirev järgselt oli kriminogeenne olukord Eestis järsuslt halvenenud. Kogu senine politseiaparaat asendati vabatahtliku miilitsaga ning kõik vangid olid ju vabaks lastud. Miilits oli allutatud kov-le. Sügise poole hakkas lisaks tavalistele kriminaalidele kirminaalseid tegusid sooritama ka ve sõjaväe liikmed. Dets. 1917 loodi Tlna linna omakaitse. Kõrvaseisjana oli selle loomisel oluline roll Johan Pitkal. Tlna omakaitse kujunes pm abipolitseid abistavaks organisatsiooniks. Tegemist oli täiesti apoliitilise ja rahvusülese organisatsiooniga. Omakaitse saadeti esimest korda laiali 11.11.1917. ueesti alustas see tegevust 24-25.02.1918, kuid märtsi algul saadeti sakslaste poolt teist korda laiali. 1918 aastaks oli sellest saanud selgelt poliitiline ja rahvuslik organisatsioon. Õige pea sai sakslastele selgeks, etr taoline abipolitsei oleks neilegi vajalik
annaabi.ee 
