armastusest Onegini vastus pelgab ta tolle ära. Teose lõpus, kui Onegin on vanem, muutub ta leebemaks ja armastavamaks. Tatjana Larina 17aatane vaesevõitu mõisapere vanem tütar oli intelligentne ja siiras neiu, kes armus endast vanemasse Oneginisse. Tatjanat iseloomustab autor nii: Ei õhetanud põsil tal õrn puna, mida imetleda võis kaunitarist sõsaral. Tumm, kartlik, nukrapilguline kui laanehirv, kui külaline jäi kodustele võõraks ta ju pisukese lapsena. Ei oma isa ega ema ta hellitada tihanud, ei lastekillas kilanud, vaid istus nõnda tõsisena, kui ununeks kõik ümbrus tal, ühtsoodu üksi akna all. Ta oli maatütarlaps, kes ei hoolinud vallatlemisest. Kui ta Oneginisse armus siis muutus ta julgemaks, sest muidu poleks ta julgenud sellist kirja Oneginile kirjutada. Pärast Onegini eemale põlgamist, muutus ta tagasi selliseks nagu ta oli nooreni. Ta "närbus". Aastate möödudes muutus
suhkruga röstitud helvestes, seemnetes, suhkruga kamajahus, röstitud riivleivas jt. Maitseainetest sobivad kaneel, vanilje, muskaatpähkel, köömned (soolastele) jt. Serveerimisel võib lisada veidi vahukoort, marju või puuvilju jm soovikohast. Kui suvel ja sügisel veel värsked marjad ja puuviljad olemas, siis kasutage ikka toorena, näiteks riivitud pirn ja õun sobivad imeliselt kamajahuga segamiseks. Kuid kamajahu sobib ka soolasena ja kamapallidele sobib hästi (pisukese soolaga) riivitud porgand, kuid ka peeneks hakitud punane paprika ning värske kurk. Jahu sidumiseks võib kasutada jogurtit või hapukoort. Enamasti süüakse palle koos hapupiimaga (keefir, jogurt jt), need sobivad ka kohvi või tee kõrvale. http://woman.delfi.ee/kodu_ja_aed/kook/article.php?id=14385852 Oder Reelika Rattus
ajast, mis mõnda aastasada tagasi ulatub. Raske otsustada, kas ranna- ja saarerootslased juba enne eestlaste asumist Läänemere kaldale siin asunud või alles eestlaste ajal siia asuma tulnud. Hea meelega tahaksime viimast võimalust oletada, aga selle oletamise vastu kõneleb ajalugu, et asjaloolised allikad niisugustest rootslaste kolimistest Eesti midagi ei tea. Ei aita muud kui otsustada, et Rootsi asundused juba enne 13. aastasada tekkinud, siis ka Rootsi-külad sellest ajast pärit, ehk pisukese erandiga. Võimalik, et Rootsipää küla nimi Halljalas tahab tunnistada, et sinnamaale muiste Rootsi asundused ulatunud. Aja jooksul sulasid rootsi oaasides rootslased eestlastega ühte, eestlaste poolt kohale antud nime tulevale põlvele mälestuseks jättes, kuna suuremas hulgas üheskoos asuvad rootslased endid meie päevini alal hoidnud. Kuna rannaäärsed ja saarte Rootsikülad tingimata endiste Rootsi asunduste jälgedeks tulevad arvata, teeb Alatskivi
huikavad ja karjuvad ja kui siis keegi vastu huikab, on sellel nagu puugid kallal ja ei lasegi enam lahti, enne kui õnnetu on otsaga hauas.“ (lk.50). Surnud hinged käisid hingedepäeval ikka kodudes söömas ja mõni kurjem hing tuli ka iga päevast oma koju süüa nõudma, nagu näiteks kilter. Kuid surnuaias olid hinged tavaline nähtus. „Mindi surnuaeda. Nagu alati, olid ka nüüd kõik varasemad surnud oma uut seltsilist tervitama tulnud ja saatsid matuselisi ratsa pisukese vahemaa taga. Igaüks ratsutas just selle looma seljas, kes oli talle peiedeks tapetud. Enamasti istusid surnud lammaste ja vasikate turjal, kuid oli ka paar sea seljas ratsutajat ning mõni eriti vaene saunik või pops, kes püüdis meeleheitlikult kuke või kana kukil püsida.“ (lk.46) Tondi võtsid surnukehadelt ka nahka oma rõivatükkide tarvis „Ja siis lasi Timofei oma püksid täis, sest kiltri surnukeha juures askeldasid kolm tonti
annaabi.ee 
