Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: sääselised (Nematocera) ja kärbselised (Brachycera). Sääselisi on Eestis teada rohkem kui 800 liiki. Sääsklased on majanduslikult tähtsuselt võib-olla, et isegi kõige kõrgemal kohal kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes)
inimesed, keda eales olen kohanud. Ma oleks rõõmuga alatiseks sinna jäänud. Isegi juhul kui mul oleks olnud võimalik end vähimagi vaevata tagasi kääbiku-urgu soovida, mida ma väga soovisin, sest kääbiku- urg on kõige meeldivam ja rahulikum koht, kus elada. … Me kõik, nii nagu meie ponidki, said siin juba mõne päevaga kosutust ja uut jõudu ning saime peaaegu sama tugevaks kui kõikvõimsad hiiglased. Siin parandati meie rõivad kõige kaunimate õmbluste ja täpseimate pistetega, siin paranesid meie vermed, meie halvad tujud ja kadunud lootused. Meie kotid laoti täis söögikraami ja moona, mis oli kerge, kuid küllalt rammus, et meid üle mäekurude aidata, ning parim, mida vaesed rändurid oleme nendel rasketel aegadel saanud. Tõhustasime oma tegevusplaane parimate nõuannete varal. Nii jõudis kätte kõle jaanilaupäeva õhtu, ja tuulisel jaanipäeva varahommikul pidime jälle vastumeelsele teele minema. *
Voltide seadmisel pole ühtegi triipu domineerima jäetud, on püütud säilitada värvide rütmi. Volte maha ei pressitud. Värvli 6 otsad kinnitada haagiga. Allääre pahupoolele õmmelda 6-10 cm laiune linane toot, mis kaitseb seelikut kulumise eest. Kui toot määrdus, harutati see lahti, pesti puhtaks ja õmmeldi tagasi. Sellepärast on mõttekas toot kinnitada käsitsi küllaltki hõredate pistetega. ERMis säilitatakse kümmet Ambla kihelkonnast pärit seelikut. Siin on näidistena toodud: A 564:1931, kogutud Lehtsest Lilli Pohlalt (1861-1930), seelik pärineb arvatavasti 18. ja l9. sajandi vahetusest; A 509:1898, kogutud 1920. aastal Nõmmküla vallast Aru talust Maria Sidroni käest, tehtud arvatavasti 19. sajandi keskpaiku; A 706:32, kudus Leena Laast 19. sajandi esimesel poolel Ambla vallas Kukevere külas Reinu talus. Seeliku triibustikud:
annaabi.ee 
