kuivatati lae all partel. Sajandi algul oli mööblit vähe ja needki seina ja põranda külge kinnitatud. Kõige hinnalisemaks ja kaunimaks varaks oli pulmakommetega seotud riidekirst. Rehetuba oli eesti talupoja argipäevaseks töö-ja elukohaks. Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused.Talutöid tehti talus aastaringselt. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Hariduselus 19. sajandil toimus ka muudatusi. Kirikuõpetajate eestvedamisel avati mitmeid koole ja anti välja eestikeelseid raamatuid. 1802. aastal avati Tartus taas ülikool . Enamik üliõpilasi pärines baltisaksa aadlike peredest
Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud
Peseb-kraamib päeval-öölgi - Peale selle käib veel töölgi, on meil virk ja väle ta. aga kus - ei mäleta ... Jüri Parijõgi Külaliste leib Illustreerinud Silvi Väljal, „Eesti Raamat“1977 "See oli siis, kui vanaisa oli alles poisike... Rehetare ahjus hõõguvad viimased söed… Täna ei tehta tööd, sest on neljapäeva õhtu. Istutakse kolde ees pirrutule ümber ja aetakse vaikselt juttu." Jüri Parijõe raamatus "Külaliste leib ja teisi eesti muinasjutte" on 24 muinasjuttu. Lood pajatavad sellest, kuidas vanasti Eestimaal elati, töötati ja mida inimesed uskusid ja kartsid, kuidas nad suhtusid loodusesse ja said läbi metsloomade ja lindudega. "Puuvaras ja Metshaldjas", "Kaevust saadud õnn", "Näkk sulaseks", "Ussikuningas", "Rahakatel", "Imekivi", "Seitse venda ja seitse õde", "Pöialpoiss".
annaabi.ee 
