enne. Kahjuks öise häire korraldamine nii hästi ei lõppenud. Kuna meil oli igav siis nad ärandasid võimlemisõpetaja Pauksaare ratta ära ja panid selle metsa puu otsa. Nad arvasid, et sealt ei leia seda keegi ja panid spinningu jalgratta kella külge. Kui teised jalgrattast otsisid siis Kiilike ja Sihvka tõmbasid nööri ja kell helises. Kahjuks kogemata ühe tõmbega tõmbasid nad ratta puu otsast alla ja rattas läks puruks. Sellest kirjuta ka ajaleht ,,Säde" , kui pioneerilaagri kõige meeldejäävaist sündmusest. Minu arvamus: See raamat oli väga tore, kuna sai teada pioneeride elust ja poiste lollidest naljadest. Nii koolis, kui ka väljas pool kooli. Soovitan kindlasti lugeda, ka vabatahtlikult, mitte kohustuslikku kirjandusega.
Eesti ajaloo kujutamine ,,Puhastuses" Ajalugu seob rahvust ja rahvust. Ajalooga käivad käsikäes mälestused, mõned rõõmsad, teised mitte nii rõõmsad. Kuidas kellelegi. ,,Puhastus" rääkis loo ühe riigi ajaloost, mis osutus väga kurvaks ja traagiliseks. Tihtipeale kuulevad lapsed oma vanavanemate või vanemate käest lõbusaid lugusid oma kunagistest sõpradest ja pioneerilaagri ajast. Halvad mälestused surutakse alla ja pigem ei räägita neist. ,,Puhastus" jutustas loo läbi naise silmade ja kogemuste ning avas nii mõnegi noore silmad Eesti ajaloo suhtes. Noored said teada, kui palju pidid toona elanud inimesed kannatama. Sofi Oksaneni raamat toob välja naiste kannatused ja läbielamised, sest peategelaseks osutub naine. Vene võimu all olles kannatasid naised kohati rohkem, kui mehed
tippudesse pürgijatel teaduses, kirjanduses, kunstis ei ole lubatud sportlastele... Saatuse heldusest Melbourne'i mängudelt kangelase aupaistes naasunud Uno Palu polnud oma saavutustega tundmatu vist ühelegi koolipoisile. Poiste huvi spordi vastu on teadagi suur. Ühel heal päeval võib niisugune huvi ja kellegi innustav eeskuju saatuslikku osa etendada. Kui on ka kehalist jaksu, nagu oli Rein Aunal. Juba 12- aastaselt, Klooga pioneerilaagri võistlustel rassis Rein Aun kaasa '' kõiketeadjana ''. pikakasvulisele saledale poisile sobis kergejõustik, eriti kaugushüpe, kus tagajärjeks märgiti 3.83. Sporditegemine, jõukatsumine või kiiruse mõõtmine sõpradega haaras nüüd teda sageli. Rein Aun oli mitmekülgne, peale kergejõustiku meeldisid talle ka korvpall,jalgpall, võrkpall ja tennis, võib öelda, et oli väga aktiivne ja tegeles võimalikult paljude aladega korraga, mis aitasid kaasa mitmekülgsusele. 14-
turisminõukogu) sagedane vahetus. Lossist on kadunud esialgne mööbel, skulptuurid, peeglid, maalid, jahitrofeede kogu. Purustatud oli osa aknaid, uksi, katust. Seepärast ei suudetud täita L. Gensi soovitusi, et Sangaste lossi interjöör taastataks tema endisel kujul. Pealegi tehti Tartu Plastmasstoodete Katsetehasele 1968. a. ülesandeks muuta Sangaste loss kasutamiskõlblikuks võimalikult lühikese ajaga ja kohendada ruumid pioneerilaagri otstarbeks. See gigantne töö tehtigi tehase ehitustööde juhataja Erich Tammisaare juhtimisel. E. Tammissaar suri ootamatult tööülesannete täitmisel. Tema mälestuseks on lossi fuajeesse paigutatud mustast graniidist mälestustahvel tekstiga: ,,Sangaste loss restaureeriti a. 1969- 70 Tartu Plastmasstoodete Katsetehase vanemtöödejuhataja Erich Tammisaare ( 1916- 1973 ) juhtimisel". Sangaste lossi arhitektuuris kui ka interjööris on palju huvitavaid detaile ja ehituslikke
Sporditegemise kõrval jõudis noormees õppida ka muusikakoolis ning koolivaheaegadel käis ta leiba teenimas: alguses ema töökohas Taksopargis, hiljem paemurrus, kus tõstis 4 tundi päevas kivilahmakaid. Pärast tööd jätkus Reinul aga ka energia, et staadionil või palliplatsil rassida. Nii kasvas Rein Aunast sitke mees. Ta oli õppinud tööd armastama ning juba varakult teenis ise raha oma koolirõivaste ja treeningvarustuse ostmiseks. Juba 12-aastaselt, Klooga pioneerilaagri võistlustel, rassis Rein Aun kaas teha kõikidel aladel, kuid pikakasvulisele saledale poisile sobisid kergejõustiku alad, eriti kaugushüpe, kus tulemuseks juba siis märgiti 3.83. Rein armastas sporti teha, sõpradega jõudu või kiirust mõõta. Poiss mängis erinevaid pallimänge jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, isegi tennist, kuid 14-aastaselt asusid sõber Peeter Laanega treenima Vladimir Zulini noortegruppi. Poisid kasvasid ning energiliselt tegid kõike, mida treener pakkus
Sporditegemise kõrval jõudis noormees õppida ka muusikakoolis ning koolivaheaegadel käis ta leiba teenimas: alguses ema töökohas Taksopargis, hiljem paemurrus, kus tõstis 4 tundi päevas kivilahmakaid. Pärast tööd jätkus Reinul aga ka energia, et staadionil või palliplatsil rassida. Nii kasvas Rein Aunast sitke mees. Ta oli õppinud tööd armastama ning juba varakult teenis ise raha oma koolirõivaste ja treeningvarustuse ostmiseks. Juba 12-aastaselt, Klooga pioneerilaagri võistlustel, rassis Rein Aun kaas teha kõikidel aladel, kuid pikakasvulisele saledale poisile sobisid kergejõustiku alad, eriti kaugushüpe, kus tulemuseks juba siis märgiti 3.83. Rein armastas sporti teha, sõpradega jõudu või kiirust mõõta. Poiss mängis erinevaid pallimänge jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, isegi tennist, kuid 14-aastaselt asusid sõber Peeter Laanega treenima Vladimir Zulini noortegruppi. Poisid kasvasid ning energiliselt tegid kõike, mida treener pakkus
annaabi.ee 
