See ülisuur geoloogiline aktiivsus tuleneb Io sisemuses toimuvast tugevast hõõrdumisest, mida põhjustavad tema enda gravitatsioon ning Jupiteri teiste Galileo kuude Europa, Ganymede ja Callisto üksteisevaheline kokkutõmbejõud. Mitmetest IO vulkaanidest väljub väävel ja vääveldioksiidi ühendid, mis levivad kuni 500 kilomeetri kõrgusele IO pinnast. Io maastik koosneb enam kui 100 mäest, mis on üleskerkinud IO välispinna kokkusurumise tagajärjel. Pinnamoodustised on keskmiselt 6 kilomeetrit kõrged. Ning kõrgem neist on ligikaudu 17 meetrit. Iol asuvad mäed on samuti väga erineva kujuga. Kõige tavalisemad on kõrgendikel asuvad platood meenutavad mäed. Osad on aga jällegi kaldu olevate karedapinnaseliste klotside sarnased mille üks mäenõlv on madal , teine aga kõrge ning mõlemad nõlvad on ääristatud kivisodi ja IO pinnaseprahiga. Iol on äärmiselt õhuke atmosfäärikiht, mis koosneb peamiselt lämmastikdioksiidist ning
Tänu sellele püsib temperatuur Maa pinnal meie jaoks mõistlikkuse piires. Päikese kiirgusest kõige ohtlikuma- ultraviolettkiirguse eest kaitseb meid atmosfääri osoonikiht. Praegu tuntakse muret sellesse tekkivate aukude pärast. Omapäraseks kaitsekilbiks on ka magnetväli. See kaitseb meid päikesetuule eest. Maa pind on hämmastavalt noor. Pole jälgegi suurtest kraatritest, mis on teiste Maa-tüüpi planeetide kõige iseloomulikumad pinnamoodustised. Need on hävitatud õhu, vee ja pinnakihtide liikumise poolt, sest Maa pole mitte ainult elu kandja, vaid ka ta ise on "elus": toimub suurte maakoore osade pidev liikumine; mille käigus tekivad ja kaovad mäeahelikud, toimuvad maavärinad ja purskavad vulkaanid. Teistel planeetidel pole midagi taolist vastu panna, nende pinnad on igas mõttes surnud. Maa tiirleb ümber Päikese keskmiselt 149 miljoni kilomeetri kaugusel, on ainuke
palju põhjalikumalt kirjeldada mandrite kontuure ja paiknemist. Lisame veel, et kõnealune raadiokiirgus pärineb televisooni ja ultralühilaine saatjatelt. Raadiokiirgus saadab arvatavasti ainsana maailmaruumi teateid tsivilisatsiooni olemasolust Maal. Kui marslaste käsutuses oleks ka automaatjaamadelt tehtud ülesvõtteid, siis võiks ta lisada, et Maa pind on hämmastavalt noor. Pole jälgegi suurtest kraatritest, mis on teiste maa-tüüpi planeetide kõige iseloomulikumad pinnamoodustised. Need on hävitatud õhu, vee ja pinnakihtide liikumise poolt, sest Maa pole mitte ainult elu kandja, vaid ka ta ise oleks justkui elus: toimub pidev suurte maakoore plokkide (nn. laamad) liikumine, mille käigus tekivad ja kaovad mäeahelikud, toimuvad maavärinad ja purskavad vulkaanid. Teistel planeetidel pole midagi taolist vastu panna, nende pinnad on igas mõttes surnud. Kuu Kuu on meile lähim taevakeha. Ta asub nii lähedal, keskmiselt
vööndilisus millele on omane suur looduslik mitmekesisus (Paal, 2000). Tunnusloomadeks on balti lamekarp, liiva uurikkarp, söödav rannakarp, ahven, säinas, viidikas, vimb. Taimedest leidub seal mitmeid mändvetika liike, meriheina, põisadadru ja ka harilikku pilliroogu (Internet 3). Karid on merepõhjast tunduvalt kõrgemale ulatuvad veealused või mõõnaga paljanduvad kõvast substraadist moodustunud pinnamoodustised, mis asuvad peamiselt sublitoraali vööndis. Karidele on iseloomulik bentiliste vetika- ja loomakoosluste vööndilisus ning elustiku kõrge produktiivsus. See elupaigatüüp on Eesti rannikumeres suhteliselt haruldane ja seetõttu ka üks väärtuslikemaid. Taimedest esineb kõige rohkem pruun-ja punavetikakooslusi nind soodsate valgustingimuste olemasolul areneb sublitoraalis ka kõrge põisadru kooslus. Loomadest on peamisteks tunnusliikideks söödav rannakarp ja rändkarp
annaabi.ee 
