Dendriitrakud B-lümfotsüüdid => antikehad Lümfotsüüdid Rakuline immuunvastus T-lümfotsüüdid Lümfotsüütide tüübid · B-lümfotsüüdid (B = bone marrow; Bursa Fabricii) · T-lümfotsüüdid (T = tüümus) · T- ja B-lümfotsüüte ei ole võimalik nende morfoloogia järgi eristada, küll on see võimalik immunotsütokeemilistel meetoditel identifitseerides spetsiifilisi pinnamarkereid · CD-4 => helperid; CD-8 => efektor rakud jne. Cluster designation T- ja B-lümfotsüüdid · B-lümfotsüüt => plasma rakk · B mälurakk => kiire reaktsioon teistkordsel sama antigeeni ekspositsioonil · T tsütotoksiline rakk · T abistaja rakk (helper) AIDS · T supressor rakk · T mälurakk · NK (natural killer) lümfotsüüt Oma ja võõras · Inimese kõikide rakkude plasmamembraan sisaldab suuri valgumolekule põhilist
Lisaks on selliseid valke nt collectins, mis lõhuvad bakterite lipiidmembraane ja aitavad moodustada agregaate. 4. Im.süsteemis osalevad rakud (B- ja T-lümfotsüüdid) Lümfotsüüdid moodustavad 20-40% leukotsüütidest ja 99% lümfis olevatest rakkudest. Nad tsirkuleerivad pidevalt vere ja lümfi vahel ning migreeruvad kudedesse, lümfoidorganitesse st.: im. süsteem katab kogu organismi ala ära. Lümfotsüütide O populatsioon ei ekspresseeri T ja B rakkudele iseloomulikke pinnamarkereid. O populatsioon koosneb suurtest, granuleeritud lümfotsüütidest- nim. natural killer cells = NK rakud. NK-rakud (natural killer cells) on kaasasündinud immuunsüsteemi oluline komponent. NK-rakud tapavad organismis rakke, mille pinnal ei ole koesobivusantigeen I (MHC1) kogus piisav. Mõned viirused suruvad nakatunud rakus alla koesobivusantigeen I sünteesi. Ka mõne kasvaja puhul väheneb raku pinnal oleva koesobivusantigeen I hulk. Niisuguste kasvajate mahasurujana on samuti
hüdroksüleerimine, mille tagajärjel tekib hüdroksü-proliin (esineb suure sagedusega kollageenis). Modifitseeritud aminohapped esinevad enamsti valgu pinnal. Eriti sageli on modifitseeritud need valgud, mis on raku pinnal või lahustuvad rakkudevahelises ruumis st. on kättesaadavad teistele molekulidele. Modifikatsioonid kaitsevad valke lagundamise eest, osalevad rakusiseste signaalide ülekandel (vt. signaali ülekanne ja rakutsükli regulatsioon), moodustavad raku pinnamarkereid ja on olulised valkude aktiivsuse regulatsioonil. Valkude ruuminilne sruktuur sõltub ümbritsevast keskkonnast. Vee keskkonnas surutakse hüdrofoobsed aminohapped valgu südamikku ja väljapoole jäävad hüdrofiilsed (laetud) aminohapped. Vee molekulid on omavahel seotud vesiniksidemetega. Nende sidemete eluiga on lühike (üks side püsib ligikaudu10-9 sek.). Sellegipoolest on suurem osa vee molekule igal ajahetkel omavahel vesiniksidemetega seotud
Metüleerimine – APPI Glükosüleerimine – suhkrujääkide lisamine OH ja NH2 rühmadele lisaks ka nt proliini hüdroksüleerimine – tekib hüdroksüproliin (esineb kollageenis) Modifitseeritud AH paiknevad valkude pinnal või lahustuvad rakkudevahelises ruumis – teistele molekulidele kättesaadavad. Modifikatsiooni eesmärgid: kaitsevad valke lagundamise eest, osalevad rakusiseste signaalide ülekandel, moodustavad raku pinnamarkereid ja olulised valkude aktiivsuse regulatsioonil. Valkude ruumiline struktuur sõltub ümbritsevast keskkonnast. Nt vee keskkonna struktuur (H-sidemete moodustamise võime) suunab valkude struktuuri teket ja püsimist. Valgu sekundaarstruktuur moodustub samuti vesiniksidemete varal. H-sidemed tekivad peptiidsidemete amino- ja karboksüülrühmade vahel. Põhilised elemendid α heeliks ja β leht (lamepoogen). Valkude tertsiaalstruktuur – aminohapete külgahelate omavahelise seondumise
annaabi.ee 
