elektrimasinate tööpõhimõttega (kolmefaasiline toitepinge tekitab ruumiliselt sümmeetrilises staatorimähiste süsteemis pöörleva magnetvälja), on rakendatakse ajamites vektorjuhtimise põhimõtet. Sisuliselt tähendab see seda, et vaheldi juhtimise eesmärgiks pole mitte kolme sümmeetrilise faasipinge tekitamine, vaid niisuguse pingesüsteemi loomine, mille pinge kompleksvektor pöörleb ühtlaselt komplekstasandil. Vaheldi niisugust juhtimist nimetatakse pingevektori juhtimiseks. Kolmefaasiline sümmeetriline siinuspingete süsteem, mille faasid on komplekstasandil 120° võrra nihutatud, tagab pingevektori ühtlase pöörlemise. Vaheldi puhul jõutakse sama tulemuseni kahel viisil. Esiteks, tekitatakse kolmes faasis omavahel sümmeetriliselt nihutatud, sama kuju ja võrdse amplituudiga faasipingete süsteem ning toidetakse selle pingega kolmefaasilist elektrimasinat. Teiseks, valitakse vaheldi
88 U a2 + U L2 = U 2 , millest U = U a2 + U L2 . Vooluringi klemmipinge on aktiivpingest ning sellega faasis olevast voolust ees nihkenurga võrra. Tavaliselt öeldakse vastupidi: vool jääb pingest nurga võrra maha. Nihkenurk saab olla vahemikus 0° (kui induktiivsus puudub) kuni 90° (kui aktiivtakistus on induktiivtakistusega võrreldes kaduvväike). Vahelduvvoolutehnikas kasutataksegi induktiivsuse osatähtsuse iseloomustamiseks voolu- ja pingevektori vahelist nurka , mis on ühtlasi klemmipinge- ja aktiivpingevektori vaheline nurk. Sagedamini kasutakse mõistet koosinus fii Ua cos = . U Ua aktiivpinge voltides (V) U klemmipinge voltides (V) Takistuskolmnurk Kui pingekolmnurga kõik küljed vooluga I läbi jagada, saadakse pingekolmnurgaga sarnane takistuskolmnurk. Eelnevast on teada, et Ua = r on aktiivtakistus, I UL = x L on induktiivtakistus. I
kvaliteedi osas on täidetud. Tagamaks ohutut kommutatsiooni, tuleb kahe järjestikulise lülitusoperatsiooni vahele jätta siiski minimaalne ajavahemik. Peale selle tuleb arvestada iga kommutatsioonitsükli poolt põhjustatud võimsuskadusid, mis tähendab aga seda, et eksisteerib lülitussageduse ülempiir. Väga tõhusat, kiirete muundurite juhtimiseks sobivat juhtimismeetodit nimetatakse välja vektorjuhtimiseks (SVM) või vektoriaalseks pulsilaiusmodulatsiooniks, kuna siin kasutatakse pingevektori modelleerimist erinevatel ajahetkedel mikrokontrolleri abil. See on digitaaltehnika, kus "ehitatakse" pinge, mille keskväärtus on lähedane vajalikule väärtusele. Meetodi põhiideeks on lülitussageduse vähendamine, et väljundpinges soovimatute harmooniliste komponentide osakaalu vähendada. Seda tehakse iga kvantimise perioodi vältel lülitite seisundi põhjaliku valikuga. Lülitite erinevate seisundite vältused arvutatakse täpselt ning ülevaate sellest annab lülitustabel
88 U a2 + U L2 = U 2 , millest U = U a2 + U L2 . Vooluringi klemmipinge on aktiivpingest ning sellega faasis olevast voolust ees nihkenurga võrra. Tavaliselt öeldakse vastupidi: vool jääb pingest nurga võrra maha. Nihkenurk saab olla vahemikus 0° (kui induktiivsus puudub) kuni 90° (kui aktiivtakistus on induktiivtakistusega võrreldes kaduvväike). Vahelduvvoolutehnikas kasutataksegi induktiivsuse osatähtsuse iseloomustamiseks voolu- ja pingevektori vahelist nurka , mis on ühtlasi klemmipinge- ja aktiivpingevektori vaheline nurk. Sagedamini kasutakse mõistet koosinus fii Ua cos = . U Ua aktiivpinge voltides (V) U klemmipinge voltides (V) Takistuskolmnurk Kui pingekolmnurga kõik küljed vooluga I läbi jagada, saadakse pingekolmnurgaga sarnane takistuskolmnurk. Eelnevast on teada, et Ua = r on aktiivtakistus, I UL = x L on induktiivtakistus. I
annaabi.ee 
