Pime auk Tänapäeval ei ole enam palju kohti jäänud, kuhu inimsilm ei ulatuks. Ka kõige pimedamad koopad üksikutel saartel on risti-põiki läbi uuritud. Aga võib leiduda kõledaid mahajäetud või silmale nähtamatuks jäänud paiku, kuhu ei ole inimene oma jalga teab kui kaua tõstnud. Ühes väikelinna koolimajas on just seesugune paik, näotu, pime, räpane. Sinna jõudmiseks tuleb avada uks, surudes oma sõrmedega ukselinki, mis on sadade inimkäte puudutustest rasvane. Seejärel sisene kõledasse kajavasse, kuid avarasse ruumi, mille
Pimeda ja kurdina jõuab liiklusõnnetuses vigastada saanud endine naisprominent haiglast koju. Järgneb imeväärne kohanemine ja uute võimaluste avastamine. Naine leiab jälle karjääritegemise aegadel unustusse vajunud kodu, mehe ja poja. Vähe sellest, Miriam teostab ennast ka kunstniku ja kirjanikuna. Sõnum on selge tänases meeletus olelus, karjääri ja rikastumisvõitluses on devalveerunud vanad olulised inimlikud väärtused. Kirjanik ütleb ilusasti: kõige pimedamad aknad on pimedad koduaknad. Maailm on kõle ja ebaeetiline, tooni annavad Sämmitaolised, kelle "nägu peeretab peas" ja kelle sisemaailm on välimusele vastav. Või Silvid, kes ka armastuses hoolega kalkuleerivad, et kasu saada. Alles siis, kui ollakse ühiskondliku võiduajamise mürast isoleeritud, suudetakse jälle väärtustada armastust, kodu, lapsi ja kauneid kunste. Miriami võimsas uuekssaamises on tinglikkust, mis rõhutab teose ideed. üheks elujõu
täisperemees. Aastete jooksul tekkisid Vargamäele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Kraavide kaevamine oli ka soiku jäänud. Raba oli ikka veel suurte vihmade ajal nii märg, et loomadel oli raske liikuda. Heinamaid oli küllalt juba silutud, aga ikka kippus kuskilt võsa või suurem mätas tekkima, ning seetõttu ei olnud vikatiga siiani kerge niita, vaid pidi rapsima. Andres oli ka uusi kambreid ehitanud, tema arvates suuri ja avaraid, aga siiski tundusid need teiste kambritest pimedamad. Vargamäel oli nüüd kõike saaki päriski palju, võrreldes algaastatega, aga siiski see vabat aega neile ei tekitanud, tööd oli alati ja tuli ka juurde. Lapsed olid ka juba suuremateks kasvanud ja vanemad Liisi, Maret, Andres ja Indrek käisid juba abiks karjas. Maa vastupanujõud oli üks teema pidevalt Vargamäel. Alguse sai juba sellest, kui Vargamäele mindi, siis nähti kohe, et maapind on vesine ja tuleb kraave tegema hakata maapinna kuivendamiseks
Sel päeval sündis Illimari väike vend. Kogu Illimari elu muutus: ta pidi ühel ööl magama tädi Liisa kõrval voodis ning ka isa magas diivanil. Illimari arvates oli väikevend kole ja kortsus ja üldsegi mitte inimese moodi. Ta ei tunnistanud algul, et see tema väike vend oli. Illimar kutsus teda Puruvanakeseks. Ajapikku aga Illimar harjus ning lõpuks sai ta aru, et see ikkagi on tema väikevend Johannes. Saabus sügis: vihma sadas tihedamini, päevad olid pimedamad ning oli külmem. Tädi Liisa käis nüüd mõisa aias õunu korjamas ning ka Illimar läks sinna teda vaatama. Seal oli tore aednik keda 3 kutsuti tema imeliku kõneviisi pärast Toruks. Ühel retkel kuulis Illimar koera klähvimist, ta läks lähemale, et vaadata mis toimub. Koer oli pisikene ning energiline. Koer taganes oma pere juurde, kes heinamaal rõuke tegid. Illimari jaoks olid nad võõrad inimesed ning Illimar jooksis koju. Ta tahtis endale kangesti seda koera
annaabi.ee 
