Maise olin see puri. Ehk ise olin ka meri? See polnud ju võõraste turi. Ehk ise olin ka kallas, kuhu ei pääsenud paat? Ehk ise ma otsisin merest ennast kui oma saart? Kõik oli ja on nõnda ise. Nii isekas on mu sõud. Kord kõigele isetu otsa teeb kõiksuse isetu jõud. 1975 Suvemälestus See augustiöö suurte pärnade all on raske ja tume ja lõhnav. Ürgrohelist rohtu näeb unes üks tall sel augustiööl suurte pärnade all. Maast pilvini kerkib öö lõhnade vall - paks puukoorgi õhkub ja õhkab. See augustiöö suurte pärnade all on raske ja tume ja lõhnav. 1977 7 Aknast sissevaatava kuuse laul Üha vaatan ma seda maja, Seal lauad ja toolid ja voodid. Seal elevad inimesed, vahel lähevad tööle ja poodi. Mõned lähevad, päikene kannul. Tulles jooksevad vastu kuud. Mõned laulavad laua ääres, Teised vaikivad, toitu täis suud.
südames andumisaras. Võrdsetes annustes õndsust ja valu küpseb ta mürgiseis tarjus. Kes neist on maitsnud, see nõrkevijalu käib oma suuruse varjus. Mustade merede metsikuil rannul maastik on ohtlik ja teetu; sääl oma pühima unelma kannul hulgun kui jumalast neetu. Ah, et ma laulan ja keegi ei kuule mu hõõguvaid helitiraade. Nad lendavad tagasi väsinud suule, nõutuse nukrusest saadet. Kasutult kaovad kui unenäopaines parimad päevad ja püüded. Pilvini paisuvas jäikuselaines lämbuvad uppuja hüüded. Ag, et ma pihin ja kellegi juures ei ole mu avalust vaja. Hüljatult ebalen sünguses suures vaikima manatud ajas. Meeletud tähed mu ulmaderiigist purskuvad-kustuvad aeva. Ah, miks küll ilusaim laulude liigist peab lauldama hukkuval laeval... Ah, miks küll ilusaim lilledest tärkab pimedas kuristikus, ja miks nii hilja, nii hilja meis ärkab me südame õnnetu rikkus. Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
seljas, kolmas sabarootsul; hakkavad härga jootma -- härg joob tohutuis kogustes; tuleb suur haugas, rebib härjalt kintsu; vennad kukuvad härja seljast kolm päeva; ühele neist läheb puru silma, selgub, et see on härja ärarebitud kints; rebane hakkab kintsu sööma; rebane tapetakse, selgub olevat nii suur, et ei jõuta nülgida; keegi eit lõikab nahast poole ära, paneb veel sada nahka juurde ja laseb lapsele mütsi teha jne. jne. Või pikk puu kasvab pilvini; keegi ronib seda mööda taevasse ja näeb seal mitmesuguseid absurdseid asju; laskub köiega taevast alla; köis lõpeb, jätkab seda aganatega; kukub alla, kolm sülda maasse; kurg teeb talle pesa pähe; lõpuks toob labida ja kaevab end ise maast välja. Kaasaegsete puändiga naljade, nende kompositsiooni, tegelaste, vormivõtete, mentaliteedi jm. kohta on asjade praeguse seisu juures võimatu öelda midagi kokkuvõtlikku ja ühtlasi paikapidavat. Siin näib olevat võimalik kõik