tirinud tiivanukid kindlalt vastu keha, jättes vaid pisut pistodalikku teravust riivama vastuvuhisevat õhku, viskus ta vertikaalselt sügavikku. Õhuvool kõmas kui äikesemürin ta kõrvus, - seitsekümmend miili ... üheksakümmend ... sada kakskümmend ... kiirus aina kasvas. Ent isegi kiiruse kahekordistudes polnud surve tiivaotstele niigi tugev kui varemalt tühise seitsmekümnemiilise puhul. Ta pilutas silmi vastu tuuleseina ja juubeldas. Sada nelikümmend tunnis! Ja keha kuuletus täielikult. Huvitav, kui kukutaksin ennast viielt tuhandelt jalalt, mitte kahelt nagu praegu, kui palju võidaksin kiirendust? Kõik ta äsjased tõotused olid ununenud, olematuks pühitud võimsast leebest hoovusest. Ja siiski, ei mingit süütunnet, ehkki täitmata jäid iseendale antud tõotused. Sellised vandeandmised, arvas ta nüüd, on välja mõeldud lindudele, kes lepivad TAVALISEGA
,,Tule!" Umbusklikult ja hirmuga vaadates hakkas Rothschild lähenema ja peatus temast viimaks sülla kaugusel. ,,Aga teie erge leege mind, olge nii lahke!" ütles ta kniksutades. ,,Mind saatis jelle Mossei Iljits. Era karda, itleb ta, mine jelle Jakovi juurde ja itle, kesib ta, et ilma temata pole kuidagi veimalik. Kesknedalal on pulmad... Jaa! Herr Sapovalov annab oma titrekese ihele heale mehele... Ja pulm tuleb rikas, oh- oo!" lisas juut ja pilutas ühte silma. ,,Ma ei saa..." lausus Jakov raskelt hingates. ,,Olen haige, vennas." Ja ta mängis jällegi, ning pisarad purskusid ta silmist viiulile. Rothschild kuulas tähelepanelikult, seistes küljetsi tema poole, käed risti rinnal. Nõutu hirmuilme ta näol vahetus aegamööda kurva ja kannatavaga, ta pööras silmad pahupidi, nagu tunneks piinavat vaimustust, ning lausus: ,,Oohh!" Ja pisarad jooksid aeglaselt ta põskedel ning tilkusid ta rohelisele satterkuuele
siis kohe teeb midagi, mis Indrekule ei meeldi. Mida ta just teeb, seda oli võimata teada, aga üks oli kindel, ta teeb tingimata midagi, millel on paratamatud ja saatuslikud tagajärjed. niipea kui Indrek ennast pisutki liigutab. Aga kui ta nõnda lamas, tuli tal äkki meelde, et silmad võib ta ometi avada, ilma et see teine seda märkaks, sest tema pea on ju Indreku kurgu all, nägu vastu rinda, sest muidu ei tunneks ta tema hingust nii selgesti. Ta pilutas oma silmalaud ja nägi oma imestuseks, et tuba on juba suur hulk valgemaks läinud, kui ta oli sel silmapilgul, kus ta nii hoolega kuulas sõbra Metslangi rasket hingamist. Tähendab, tema pidi vahepeal tingimata väikese uinaku tegema. Tal tuli äkki meelde selle naerukihin, kes tal praegu kurgu all, ümmarikud pehmed põlved kõvasti vastu tema reisi. Ta ajas silmad päris lahti ja katsus vaadelda, aga pilk püüdis ainult peene piha ja ümmarikud puusad
annaabi.ee 
