Karakter- kirjandusteose tegelane. Kompositsioon-teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks. Komöödia- naljamäng, lõbus näidend. Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid. Kordus- stilistilne võte, is seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamisel. Kulmintatsioon- teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt. Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kõnekäänd- rahvapärane väljend, mis annab lühidalt piltikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omdause iseloommustuse. N: Tõnu ei seise pudeliski paigal. Lugulaul- jutsutav luuleteos. Lõik- tekstiosa taandreast taandereani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid. Lõik on proosateksti põhiühik. Lüroeepika- kirjanduse põhiliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Lüürika- kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete
kajastavad riigi keskpanga reservide muutust. Maksebilanss: kirjeldab välismajandustegevusest saadava tulu kujunemist; näitab väismaiste finantseerimisallikate struktuuri; aitab hinnata ja võrrelda riigi laenu- ja võlasuhteid teiste riikidega; aitab selgitada välisvaluutareservide muutumise põhjusi. Maksebilansi defitsiit tähendab, et vastav riik sõltub kaubavahetuses teiste riikide krediitidest (piltikult öeldes elab üle oma võimete). Krediitide abil jooksvate tarbimis- ja investeerimisvõimaluste suurendamine tähendab topeltpingutusi tulevikuks: vaja on täiendavaid ressursse nii kõrgendatud tarbimis- ja investeerimistaseme säilitamiseks kui ka võlgade teenindamiseks. Nende allikaks saavad olla krediidid või varasemad efektiivsed investeeringud konkurentsivõimelisse eksporttootmisse.
aine kui ka samas apeiron (piiritu). Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: ,,arche, ainuline alus on olev" järelduse, et ,,olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv,
põimunud niidikestena ja mikroskoopiliselt pole kromosoomide kuju muutused eristatavad. Järgnev skeem kujutab rakutsüklit interfaasist raku pooldumise ja uute tütarrakkude tekkeni. Interfaas ja mitoos Varases interfaasis G1 tekkinud parandamatu kahjustus kinnistub S-faasi läbimisel. Peale kromosoomi katkemist tekib kaks või enam kromosoomifragmenti, millest igaühel on murdunud ots. Sellised murdunud otsad on piltikult väljendudes ”kleepuvad” ja neil on võime liituda teise samasuguse otsaga. Fragmendid ühinevad endisesse konfiguratsiooni või kui selline ühinemise ebaõnnestub, tekivad aberratsioonid e kõrvalekalded (kahjustus e anomaalia). Kui ühinevad valed otsad, tekib uus kromosoom, mis väliselt ei pruugi algsest kromosoomist erineda. Kahe katkenud kromosoomi võimalik ühinemine: 2. Katkenud kromosoomiosade ühinemine võib ebaõnnestuda, siis on järgmises
annaabi.ee 
