Eesti rahva ennemuistsed jutud Pilli- Tiidu Elas kord üks kehv vabadik, kelle kõik pojad ja tütred olid juba kodust ära läinud, aga üks poeg oli ikka kodus. Ta oli laisk ega viitsinud midagi teha, tahtis vaid rikkaks saada. Ta kohtas ükskord üht vanameest, kes soovitas tal pillimeheks hakata. Mees soovitas tal algul pajuvilet puhuda. Ei läinud kaua aega, kui ta salaja kodust minema läks. Ta hulkus ringi ja mängis pilli, selle eest pakuti talle süüa ja paar kopikat raha. Teda kutsuti pulma ja lustipidudele pillimeheks. Sellepärast hakati teda ka kutsuma Pilli- Tiiduks. Tiidu, aga polnud endaga rahul, ta tahtis ikka saada rikkamaks. Ta kuulis palju Kunglamaa rikkusest. Aga tal polnud piisavalt raha, et laevaga üle mere saada. Õnneks leidis ta ühe
pähe löödud ja nõnda see pill sattuski raekohtu protokolli. Veel XVIII sajandil anti välja määrusi, mis keelasid linnades pulmapidudel mängida torupilli ja kannelt kui talupojapille. Keeld oli muidugi sihitud talupoegadest ja agulirahvast pillimeeste vastu, kes said linna ametnike muusikute teenistusele kardetavaks. Nii kaebas aastal 1722 Tartu linna muusika Georg Selge ühe kodaniku peale, et see on pulma, kus viibinud isegi tsunfti oldermann ja teisi auväärseid kodanikke, söandanud pillimeheks kutsuda kellegi "vääritu" mehe talupojakandlega. Kui kõneleda kandle ergoloogiast, tuleb vahet teha kolme põhitüübi vahel: 1) vanem, peamiselt ühest puust õõnestatud, mollikujuline ja väheste keeltega (harilikult 6-7 keelt) kannel; 2) uuem, laudadest korpusega, trapetsi- või pooltrapetsikujuline ja rohkete keeltega (harilikult 20-30 keelt) kannel, nimetatud ka viisikandleks, Põhja Eestis simbliks; 3) saate- ehk akordkannel
ammu surnud, õde mehele läinud. Viimase kohta teadnud ta vaid niipalju, et see pidavat kusagil Torma ümbruses elama. Ambrosius võtnud endise kroonumehe seniks enda juurde, kuni too õe üles leiab - andnud peavarju, toitnud, pannud riidessegi. Tänumeeles pesnud vana soldat jõululaupäeva hommikul kõrtsi põrandad puhtaks, toonud metsast koguni ilusa jõulukuuse. Õhtul toimunud kõrtsis suur jõulupidu. Kohalik viiuli-, laulu- ja naljamees Kristjan Kivi, kes olnud seal pillimeheks, teinud mitu päeva kestnud peo lõpuks laulu sõnad ja viisi valmis.Samade jõulude ajal antud laul nimitegelasele endale üle: Kui Ambrosius hakanud kuhugi külla sõitma, tulnud talle tee peal vastu koolmeister Willman ning ulatanud talle paberi uue lauluga Ambroosiusest. Kõik rahvapärased Küla-Ambroosiuse laulu viisid on energilised ja tempokad polka- või marsiviisid, mis lähevad otsustavalt lahku kirikulaulu meloodia väärikast väljapeetusest ja pühalikkusest
Mareti pärisema. 10. Kaarel - Tagapere sulane, jäi vaid Vargamäe Andresele rammukatsumises alla. Ei anna kergesti alla, kui asi puudutab võitmist, jõulist pealejäämist. Pidi joonud olema, et armuavaldusi öelda (nt Maiele). Tugevamaid mehi. Läks välismaale oma tolleajastu "American dreami" täitma. Ei olnudki vist Maiesse teab mis väga armunud. 11. Kingu Priidu - tasane mees, eelistas pilli mängimist rammukatsumisele. Oli Liisi pulmas pillimeheks. 12. Eespere tüdruk Mai - Matsakamaid naisi. Talle meeldis perenaine, kuid südamevalu Kaarli pärast oli liiga suur. Lahkus. 13. Uus tüdruk Mari / hilisem Vargamäe Eespere perenaine valged hambad. Töökas, teeb Jussilegi silmad ette. Nobe ja kärmas. Arvestas perenaisega ja sellega, et tollel ka last vaja kantseldada. Tagasihoidlik. Vaeslaps isa polnud, ema surnud. Pruunid silmad. Üha enam hakkas Juss meeldima. Rõõmus, lõbus, kädistab nagu harakas aiateibas.
annaabi.ee 
