muusikat. 3. Paljudele lastele võib lasteaias kogetu jäädagi ainsaks võimaluseks mängida mõnda muusikainstrumenti. Lasteaedades on kasutusel rütmipillid (kõlapulgad, trianglid, tamburiinid jm) ja kindlate helikõrgustega plaatpillid (ksülofonid, kellamängud, metallofonid). Mistahes pilli õpe algab kogemusest, kuidas ja milliseid helisid erinevatel pillidel tekitatakse. Rütmilise eneseväljenduse edenemisel saab pille kasutada laulude kaasmängudes ja pillilugude esitamiseks. Lasteaias saadud pillimängukogemus võib innustada last edaspidisteks pilliõpinguteks koolieas. Lasteaias pillimäng on tõesti mõnele lapsele ainuke kogemus kogu elu jooksul mängida instrumenti. Kuna instrumendi mängimise oskus on õppekavas sees algkoolis, tuleb lasteaias mängimine ainult kasuks. Laps saab huvi korral instrumendi mängimise vaieldamatult kiiresti selgeks. See arendab muusikalist kuulmist ja peenmotoorikat
Säilinud kirjavahetuse põhjal võib öelda et Cyrillius arutas oma loominguasju Peeter Südaga haruldase avamelsusega. Ka Cyrillius Kreek liitus 1911.aastal rahvaviiside kogumise seltsiga, mida oli varasemalt teinud ka Mart Saar, olles huvi rahvaviiside vastu juba tundnud varasemalt ja neid 1909.a omapead üleskirjutanud. 1914. a alustasid Cyrillius Kreek ja Johannes Muda esimeste eestlastena eest rahavaviiside kogumise fonograafiga, mis hõlbustas kirjeldamatult tööd, eriti pillilugude osas. Erinevalt Mart Saarest jäi aga Cyrillus Kreegil sõja puhkemise tõttu konservatoorium 1917.a lõpetamata. Ning ta mobiliseeriti detsembris 470.polgu sõjaväeorkestrisse Tallinna. Terviseolude tõttu vabastati ta sõjaväelistest kohustustest. 4. EDASINE ELUTEE 4.1 Mart Saar 1908.a jaanuaris kolis Mart Saar elama Tarusse, kus teda lahkesi ja auga vastu võeti. Ta asus õpetama koolidesse ning andis eratunde. Oma põhitöö tunniandmise kõrval kirjutas ta ka
lõpus kirjeldab taani ajaloolane Saxo Grammaticus eestlasi laulmas enne lahingut. 13. saj. mainib Läti Hendrik Liivimaa kroonikas eestlaste itkemist matustel jms. Siin-seal esineb ka teateid eestlaste pidudest torupilli saatel, loitsimisest, tantsimisest jm. Esimese eesti rahvaviisi noodistuse avaldas TÜ ajalooprofessor Friedrich Menius 1632. a. Seoses huvi kasvamisega folkloori vastu leidub alates 18.-19. sajandi vahetusest põhjalikumaid kirjeldusi eestlaste laulmisest ja tantsimisest, pillilugude ja laulude noodistusi. Kõige enam materjali on tollest perioodist talletanud sakslased August Wilhelm Hupel (1737-1819) ja Christian Schlegel (1757-1842). 2. periood. Rahvamuusika teadliku kogumise algus. Baltisaksa estofiilide töö tulemusena asutati Tartus Õpetatud Eesti Selts (1838) ja Tallinnas Eestimaa Kirjanduslik Ühing (1842). Mõlema eesmärkide hulka kuulus rahvaluule kogumine. Estofiilidega ühinesid esimesed eesti
annaabi.ee 
