sajandil liig naiselikuks ning enamasti kanti kõrvalesta kõrguselt lõigatud soengut. Keskaja inimesed hoolitsesid ka oma puhtuse eest. Mõnel lossil oli köögi kõrval eriline ruum, kus daamid võisid pidustuste ajal üheskoos vanni võtta. Seep jõudis Euroopasse Idast ja algul tarvitati seda vedelal kujul. Praegusaja seebitükkide vormi sai ta XII sajandil. Seep jäi siiski luksuskaubaks, kuigi Hispaanias valmitati seda küllalt palju. Mida suuremaks muutusid feodaalide rikkused, seda pillavamalt hakkasid nad käituma. Jõukuse näitamiseks püüti üksteist tingimata üle trumbata: üks rüütel külvas ülesküntud põllu täis väikesi hõbedatükikesi, teine kasutas toidu soojendamisel kalleid vahaküünlaid. Kasutatud kirjandus "Keskaja ajalugu" Tallinn "Koolibri" 1991 "Keskaeg" Avita 1996
Teiste taimeorganitega võrreldes on lehtedes lämmastikusisaldus kõige suurem, ulatudes eri liikidel kuni 50 protsendini üldsisaldusest. Enamikul liikidel transporditakse 6 suurem osa lämmastikust ja muudest toitainetest enne lehtede langemist taime teistesse osadesse. Meie lehtpuudest on ses mõttes erilised lepad, mis käituvad lämmastiku suhtes pillavamalt ning langetavad lehed lämmastikurikkaina, rikastades sel viisil oma kasvukohtade muldi. Puidus on lämmastikusisaldus suurem sügisel ja talvel ning see väheneb kasvuperioodi kestel. Umbes viiendik tarbitud lämmastikust deponeeritakse valmivates viljades. Lehtpuupuistud kasutavad vegetatsiooniperioodi jooksul 30..60 kg lämmastikku hektari kohta, millest osa tagastatakse mulda varisega. Ligikaudu kolmandik lämmastikust on seotud puude maa-alustes osades [9]. 1.4 Hingamine.
lämmastiku tsüklilist muundumist anorgaaniliste ja orgaaniliste ühendite lämmastikuks ning tagasi. Taime teiste organitega võrreldes on lehtedes lämmastikusisaldus kõige suurem, ulatudes eri liikidel kuni 50%-ni ainete ülesisaldusest. Enamikul liikidel transporditakse suurem osa lämmastikust ja muudest toitainetest enne lehtede varisemist teistesse taimeosadesse (lämmastiku translokatsioon). Meie lehtpuudest on ses mõttes erilised lepad, mis käituvad lämmastiku suhtes pillavamalt ning langetavad lehed lämmastikurohketena, rikastades selliselt oma kasvukohtade muldi. Puidus on lämmastikusisaldus suurem sügisel ja talvel ning see väheneb kasvuperioodi jooksul. Umbes viiendik tarbitud lämmastikust deponeeritakse valmivates viljades. Lehtpuistud kasutavad vegetatsiooniperioodi jooksul 30- 60 kg lämmastikku hektari kohta, millest osa tagatakse mulda varisega. Ligikaudu kolmandik lämmastikust on seotud puude juurtes. 3.2.4. Puittaimede hingamine
annaabi.ee 
