Omaette nähtuseks sai hiliskeskaja luules v a ga n ti de ladinakeelne looming. Vagantideks (Id vagare 'rändama, hulkuma') kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning sees tõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihti sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppe vaheaegadel vaeseid skolaare (üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel g o Ij a ari d eks (võimalik et Piibli Koljati nime järgi). Rahvuskeelse luule möjul olid vagantide luuletused riimilised, üheks enamkasutatud vormiks sai näiteks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss. Eriti rikkalikult on vagantide luulet säilinud Lõuna- Saksamaal Baieri aladel. Sealsete laulude kuulsaim kogu on "Carmina Burana" ("Beuerni laulud" — Benediktbeuerni kloostri nime
Saksakeelsest tõlkest "Rebane Reineke" mugandas Goethe om eepose, Goethet omakorda Kreutzwald ("Reinuvader Rebane"). Vagantide luule Vagantideks kutsusid end enamasti rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihtipeale sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppevaheaegadel vaeseid skolaare(üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks. Rahvuskeelse luule mõjul olid vagantide luuletused riimilised, enamkasutatud vormiks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss. Eriti rikkalikult vagantide luulet säilinud Lõuna-Saksamaal Baieri aladel. Sealsetest kuulsaim kogu on "Carmina Burana". Francois Villon Elas 1431-1465. Omapärane luuletaja, kelle temaatika oli värviline ja "erinev". Haritud, kuid seadusega pahuksis
nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega. Üks pulmalauliku nimetusi oli kaasik. Selle järgi on tekkinud Lõuna-Eesti pulmalaulude refrään kaasike (lühenenud kujul kas´ke) ja pulmades laulmise nimetus kaasitamine. Tuntud on ka refrään kas´ke-kan´ke. Põhja- ja Lääne-Eestis oli kasutusel nii vanemaid (üherealisi venitatud lõppudega) kui uuemaid (kaherealisi) viise. Mõnikord oli pulmas ka mitu viisi, nt Lõuna-Eestis kaasitamisviis kiidu- ja pilkelaulude puhul, lisaks teistsugused mõrsja ärasaatmise ja rahakorjamise viisid. Setus lauldi pulmade ajal mõrsjaitke ja erilist mõrsja ärasaatmise laulu hähkämist. Itkudega tähistati mõrsja seisundi muutust ehk "sümboolset surma" neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Võimalik, et mõrsjaitkud olid ennevanasti tuntud Eesti teisteski piirkondades ning muutusid hiljem kurva sisuga pulmalauludeks (eriti mõrsja kodust
annaabi.ee 
