Tatjana kiri oli tolle aja kommete kohaselt lausa labane: esiteks ei avaldanud naine kunagi esimesena oma tundeid, eriti veel mehele, keda eriti hästi ei tunnegi, teiseks sinatab Tatjana Oneginit kirja keskosas ja kolmandaks kirjutab Tatjana Oneginile liiga avameelselt. Tatjana aga, et hoiduda häbisse sattumast paneb Oneginile südamele, et viimane kirjast ei räägiks, ning ütleb, et Onegini au ei tohiks seda lubada. Niisiis, kui Onegin räägiks või pilkaks Tatjanat, oleks mees ise kombetu ja rikuks oma au. Onegin ei kirjuta Tatjanale vastu, kuid räägib temaga mõisa aias. Onegin ütleb neiule viisakalt ära ja hoiatab, et iga teine ei pruugiks sugugi nii mõistvalt sellisesse lapselikku kombetusse tunnetepuhangusse suhtuda. Onegin ütleb, et ei taha veel abielluda, kuid kui tahaks, siis abielluks ta küll Tatjanga. Onegini kiri Tatjanale Onegin kirjutab Tatjanale kirja, mis muidu oleks just kui tavaline ja kombekas, kuid seda
3. Teose tegevus toimus Ingeland'i külas. Minu meelest teose koht otseselt tegelasi ei mõjutanud. Võibolla mõjutas netukene Ekket, kuna selles külas elas tüdruk, kellesse ta oli armunud, aga tüdruku isa ei lubanud neil koos olla ning seetõttu läks Ekke end maailma avastama. See mõjutas omakorda Enekeni, kuna ta ei saanud ka koos Ekkega olla. 4. Ekke Moor : · Ta oli noormees, keda peeti logardiks ning saamatuks. ,,Pole ümbruskonnas meest, kes ei pilkaks Ekket." ,,Teised pojad künnavad kaugeid meresid, saadavad aeg-ajalt vanale emale mõne dollari või naela, kuid see pesamuna on nagu kägu poetunud võõrasse pessa mida tahad sa selle päevavargaga teha? Kas nuhtle või sõima, aga sõim jooksen nagu vihm räästast alla." Ekke Moorile meeldis ka väga lugeda ning ta proovis ise vahepeal värsse kirjutada, mida ta saatis Enekenile,
mõne põõsa varjus, või peidaks end kivi taha- ja siis teeks järgi lindude siristamist ja muid häälitsusi. Ekke jaoks on elu nagu teater, mängid ühe tüki, siis järgmise, ent eelmisest võtad uude tükki midagi kaasa, kas mõne hääletooni, näoilme või liigutuse. Ekke ei taha ennast korrata, ta tahab olla igal pool uus, aga see on paratamatus, et kõik eilne tuleb sinuga kaasa. Ainuke asi mida Ekke tahab kaasas kanda on Eneken Üüve. Pole ümbruskonnas meest, kes ei pilkaks või ähvardaks Ekket. Ekke Moor jookseb Ingelandist minema, aga kõik temast endast jääb sinna maha, tema südamesoojus ja tema hellus. Ekke tunneb endas midagi vastikut ja võõrast, ta tunneb, et temas ei ole meest Toomas Üüve ette astuma ja teatama, et tema on nüüd see mees kelle oma on Eneken. Ta tunneb, et tal ei ole enam midagi anda, nagu oleks ta kodune koer saba jalge vahel ja nina vastu maad. Ekke isa oli olnud
Seda on tõepoolest palju, kui need kõik minu juurde kuuluvad. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas siis pole see mina ise, kes ma praegu kahtlen peaaegu kõiges, kes ma aga siiski midagi mõistan, kes ma jaatan, et see üks on tõde, teisi eitan, ihkan rohkem teada, ei taha petetud saada, paljut kujutlen, ehkki vastu tahtmist, täheldan paljut, mis tuleb justkui meeltest? Kas on neis midagi, mis pole samavõrd tõde kui minu olemasolu, isegi kui alati magaksin, isegi kui see, kes mu loonud on, pilkaks mind nagu suudab? Mis nendest on mu mõtlemisest erinev? Millise kohta nendest võiks öelda, et ta on minust eraldi? See, et ma olen olemas, kes ma kahtlen, kes ma mõistan, kes ma tahan, on ju sedavõrd ilmselge, et mingit aredamat selgitust sellele pole. Aga see, kes kujutleb, on [1646] ju seesama mina; sest kui ka mitte ükski kujutletud asi pole tõeline. nagu eeldanud olen, siis ometi eksisteerib tõeliselt kujutlusvõime ise, ja moodustab osa mu mõtlemisest. Lõpuks olen samuti
esitasid oma loomingut. Siurulastele heideti ette nende pühapäevameeleolu, kui kõik mõtlesid sellele, kuidas kujuneb eestimaa saatus. Siurulased olid väga populaarsed seetõttu oli nendega seotud ka palju värvikaid lugusid. Tartu lokaalis ,,Kommerts" esines üks kupleelaulja, kes sepitses Siuru kohta pilkelaule. Visnapuu ja Gailit olid ägedamad tüübid, saatsid peremehe kaudu Larssonile hoiatuse, et too oma lauludes ,,siurulasi" ei pilkaks. Visnapuu ütles, et kui Larsson õppust ei võtnud. Küpsete kaalikate ja tooreste mädamunadega esiritta istuma sättisid end Visnapuu ja Gailit ja kui Larsson hakkas esitama, viskasid nad varustusega. Siuru lagunemine: Siuru kirjastus müüs oma õiguse edasi kirjastusele Odamees. Tahtsid pühenduda kirjutamisele mitte kirjastamisele. Neil oli Odamehega kokkulepe, et kui tahavad midagi ilmutada, saavad seda teha. Kaks leeri
annaabi.ee 
