kuid kõik toituvad lõpnud loomadest. Neil on elu ringkäigus tähtis osa, sest raipeid süües hävitavad nad nakkuskoldeid. Hommikul, kui päike on savanni kuumaks kütnud ja tekitanud sooje kerkivaid õhuvoole, tõusevad nad lendu. Nad sisenevad sirutatud tiibadega nendesse vooludesse ja lasevad kanda end üles, joonistades taevasse kontsentrilisi ringe. Vahel jõuvad nad isegi 2000 m kõrgusele, Sealt uurivad nad üliteraval pilgult savanni, otsides surnud looma. Niipea, kui nad on selle leidnud, laksutakse kiiresti alla seda õgima. Inimeste põhilised tegevused Mõnes riigis ennustatakse lähima viiekümne aasta jooksul rahvaarvu muutumist peaaegu kahe- või kolmekordseks. Sellise kasvutempo juures jääb aga maapiirkondades puudu toitvast põllumaast ja veest, ning üha enam inimesi siirdub parema elu otsingutel linnadesse mis muutuvad üle rahvastatuteks
naiselikku seksuaalsust. Üheks juugendi märksõnaks võiks olla ka sünesteesia meelte aistingute tavavastane ühendamine, mis justkui aitab kaasa loodusesse elu sisse puhumisele. Sünesteesia ideed võib leida Flaubert`i (1821 1880) romaanis "Salambo" : "Kõrvaripatseiks olid tal kaks väikest safiirist vaekaussi, mis kandsid lõhnava vedelikuga täidetud õõnsat pärlit. Läbi pärli aukude langes pilk-pilgult tilgake ja niisutas ta paljast õlga." Lõhn, ihaldus, nägemismeel kõik aistingud ühes kirjelduses. Sünesteesia parim näide on taas Salome. Juugend on olemuslikult kahemõõtmeline stiil, mis kasutab rohkem joone ja vormi võimalusi kui perspektiivi ja sügavust. Seda juugendi iseloomujoont illustreerib suurepäraselt William Bradley "The Serpentine Dancer" (1894 95). Siin joont ja ruumi määratlevad ning täiendavad vastastikku valged ja mustad pinnad.
Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, välkusid pimeduses tulisilmad, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid. 92 Mees männi all hoidis tulelonti ikka kõrgel; seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Selle aja sees vilkusid ja kadusid üksikud tulukesed ikka edasi. Siis jäi kõik mõneks ajaks jälle pimedaks; viimaks kustus ka tulelont mäekingul. Kuid nüüd tõusis ühes köhas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei olnud enam tuluke, sees oli tulekahi. Üks mõis põles. Ei kestnud kaua, ja juba purskas teises köhas veripunane leek otsekui maa seest välja, kasvas kliresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud, kui kahes, kolmes, neljas uues köhas uued tulekahjud tekkisid. Näis, nagu oleks Eestimaa pind lõhkenud, nagu