kindlaks ajaks. Osadele inimestele sellised paigad ei mõju, sest tervendamisse peab uskuma. Sealt on läbi käinud inimesi, kellel hakkab seal paha, järelikult see koht ei sobi neile. Väga tähtsal kohal on mulle meie maakodu. Igal aastaajal on seal hea ja rahulik. Mu vend ning õde tüdinevad ära linnas olemisest ja tulevad maale puhkama. Kevadel meeldib mulle metsas jalutada, siis kui kraavides voolab vulinal vesi ja paiselehed õitsevad. Jalutan koos koeraga ja pildistan loodust. Endal on hea tunne, kui oled värskes õhus olnud, see annab palju jõudu ja uusi häid mõtteid. Looduses teeme tihti valesamme ja tekitame sageli kasu asemel kahju. Paljudele tekitab raskusi leppimine mõttega, et oleme endiselt vaid looduse pisike osa, kellel on õigus valimatult lõhkuda ja hävitada. Selle tagajärel ähvardab meid oht jätta oma lastele tunduvalt vaesem maailm, kui meie seda näeme. Looduse olukorda saame ainult parandada meie, kes me hoolime sellest.
seinal olevaid töid, siis nende tööde autor võib samamoodi keelduda, et tema töödest tehtud pilte töödeldakse või esitatakse kehtib jagatud autorite õigus. Tegeliku maali autoril on õigus ka keelata oma tööde fotografeerimist ning filmimist. Kohe kindlasti peaks olema (veebis) kirjas esitatud tööde autor/töö nimi. Samas kui on tegemist ühisnäitusega, siis piisav klasside või kooli nimetamisest. Pildistan aktusel direktorit, kas ma peaks luba küsima, kas ma tohin ta pilti muuta või oma veebis esitada? Direktori käest pildi tegemiseks ei pea luba küsima, sest tema on avaliku elu tegelane. Samas ei tohi direktorit kujutada ega pilti hiljem töödelda nii, et ta kaotaks seal inimväärikuse (lõikuda, joonistada habemeid jms. rumalusi). Oma veebilehel võid pildid üles panna, sest see on sinu enda looming. Kasutatud kirjandus
pole suutnud tehnika võidukäigust hoolimata endale mõnd fotot teha. Ma küsin, miks ei näe me fotomehi meie ajakirjades ruumilisi, stereofotosid avaldamas? Küllap peletab tänapäeva fotohuvilisi laialt levinud arvamus, et vaja on kahte fotokat või kahe objektiiviga riista. Nii on see siiski vaid juhul, kui soovitakse jäädvustada liikumist. 1980. aastate keskel, ühel Venemaa reisil, konfiskeeris miilits mu aparatuuri, arvates, et pildistan topelt, spioneerides neetud kapitalistide huvides. Tollane aeg, õhustik ja võimalused pole aga tänapäevase digimaailmaga võrreldavad. Tegelikult on tavalise digifotokaga lihtne sooritada ka teine võte teise silma kohalt. Väikest nihet, mis algajal ikka tekib, pole keeruline arvutis korrigeerida. Edasi, juba pildi sisse minekuks ruumilise vaate nautimiseks on mitu võimalust: teha slaidid, kopeerida need kaks võtet paberile või kasutada arvutiekraani
aja veetnud paikselt. Ma ei mõista hukka kedagi, kes viimast eluviisi harrastavad. Otse vastupidi. Kui neile sobib selline eluolu rohkem, võivad nad vabalt ka nii jätkata, kuid mina olen isiklikult seikleja iseloomuga, kes tahab kõike kord ise järele proovida. Mõte sellest, et üks päev ma pistan oma varbad ka Vaiksesse ookeani, käin ära Eiffeli torni tipus, õpin selgeks mõne aafrika hõimu kohaliku keele ja pildistan Austraalias koaalasid, tõstab kohe märgatavalt mu isu välja rännata. Kuna olen omal nahal tundnud, kui erinevad kultuurid on ainuüksi Euroopas, ootan huviga, et saaks näha, millised on eluolud näiteks Indoneesias või missugune võib välja näha üks õige Namiibia hõimutants. Ka erinevate keelte alusel saab inimesi grupeerida. See, mitut keelt üks isik oskab, näitab minu jaoks tema intelligentsust ja tolerantsi maailma vastu. Ma mõistsin seda
kauem, kuid lihtsalt lõbu pärast. Siis jäi väike vahe sisse kui ma ei tegelenud fotograafia kuni ma hakkasin oma ema peegelkaameraga pildistama. Olin siis 13 ja proovisin teha pilte loomadest keda kohtasin vahel põldudel. Alguses sõitsime emaga mööda metsateid ringi ja jälgisime kas mõni loom jääb kaamerasilma ette. Sellest arenes edasi minu suurem fotohuvi. Ostsin endale poole aasta pärast enda kaamera ja hakkasin tegema rohkem maastikufotosi ja portreesi. Nüüd pildistan regulaarselt looduses ja linnas. Looduses meeldib kõige rohkem pildistada loomi ja maastikke. Loomi adrenaliini pärast mida tunned kui oled nende lähedal ja maastikke värvimängude ja kompositsiooni mitmekülgse kasutamise pärast. Proovin alati olla loov ja tuua tavalisse maastikupilti sisse midagi uut ja huvitavat. Kõige rohkem meeldib pildistada päikeseloojangu ajal ja öösel, kuna veidi enne päikeseloojangut on väga kontrastne ja maagiline valgus ja öösel helgivad taevas
annaabi.ee 
