Öeldakse, et uus on unustatud vana. Mõnikord ongi nii. «Räägi mulle rebasest» ilmus 1987. aastal. Nüüd on see raamat jälle lugeja käes, ainult et uues kuues eelmisest pisem ja uute piltidega. Tegelased ikka needsamad, kes varemalt. Vahepeal möödunud aeg on tinginud küll pisiparandusi tekstis, aga need puudutavad üksnes mõne looma käekäiku, mitte olemust. Metslooma olemus, nagu inimloomuski on väga visa muutuma. Suureformaadilises pildiraamatus vaadeldakse 14 Eestimaal elava imetaja ilvese, hundi, rebase, saarma, mägra, kärbi, metsnugise, orava, metssea, hirve, metskitse, suurkõrva, jänese, kaelushiire osa meie looduses. Raamat on mõeldud eelkõige noorele loodusesõbrale, kuid kindlasti sobib see ka abivahendiks kasvatajaile ja õpetajaile. ,, Rebasetund ,, Fred Jüssi Üleliidulise populaarteadusliku kirjanduse konkursil tunnustust leidnud raamatu kordustrükk.
Kessu ja Tripp Kessu on tavaline pikemat kasvu lühike plikatirts, kes kunagi midagi meeles ei pea, aga kõike väga hästi mäletab. Kessu on alati sõnakuulelik. Muidugi mitte neil kordadel, kui tal ema manitsused küll ühest kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab mujalgi. Tripp on Kessu ustav sõber ja igapäevane mängukaaslane. Elavad nad kuskil-miskil puiesteel tumerohelisega valgeks värvitud helekollases majas. Südalinna poolt minna vasakut kätt ja südalinna poole tulla samuti vasakut kätt. Teist kätt nad üldse elada ei tahagi. Kui Kessu ja Tripp alles kohtusid, siis Tripp tutvustas Kessule tsirkuse elu. Tutvustas silmamoonutaja Paulo Picelli jt. Ühel päeval tahtis Kessu
tihtipeale imestatakse kuuldes, et Edgar Valter ei kirjutanudki neid raamatuid. Trükitehnika areng 1960ndatel aastatel viis anglo-ameerika maailmas värviliste lasteraamatute buumini. Lastekirjanduse kriitikud hakkasid uurima sõna ja pildi vaheliste seoste tähtsust ja illustratsiooni olemust üldse. Paljud kriitikud leidsid, et uued tehnoloogiad eelisarendavad illustratsioone ja kunstitehnikaid teksti arvelt ning teksti ja pildi vaheline integratsioon kaob. (Watkins 1995: 311). Nn pildiraamatus muutub illustratsioon lõpuks esmatähtsaks, ta hõlmab kogu leheruumi äärest ääreni. Põhiline informatsioon on esitatud visuaalselt, verbaalne osa vaid toetab ja suunab lugejat osaliselt. Leheserv lõikab illustratsiooni katki ja näib seda 12 vaid juhtumisi piiravat. Pilt mõjub nagu väljalõige avaramast, vastuvõtjat ümbritsevast maailmast. (Müürsepp 1996: 6).
annaabi.ee 
