Reaalse ruumilisuse loomise asemel kujutas kirikus taevavõlvi näiteks kuldne lagi, mis oli jumaliku valguse sümbol. Konstantinoopolis ehitati pärast kristluse tunnustamist üles ning laiendati paljusid kritlaste tagakiusamise käigus hävitatud kirikuid. Eesmärk oli pühapaikade, palverännakute sihtpunktide loomine. See näitab, kuidas püüti ühtaegu juurutada Jumala- ja riigikuulekust. Kirikutes olid kaunistusteks portreed ja ikoonid. *Esimestel sajanditel kehtis kristlaste hulgas pildikeeld. Aja jooksul see kadus. Pildikeeld lähtus ohust, et pildist kui sellisest võib saada kultusobjekt ja usklikud kummardavad jumala asemel hoopis pilti, ikooni või kuju. Rõhuasetus oli varakristlikul kujutamisel hoopis teine kui roomlastel. Kui hellenistlikus traditsioonis oli olulisel kohal kujutatava inimese isikupära, personaalsuse kujutamine, siis kristlikud portreed on üldistatumad. Portreeikoon tõrjus kodudest aegamisi paganlikud portreed välja
eest varjama. “Kristliku ajastu esimestest sajanditest on vähe viiteid uue kultuse kujutamisele maalikunstis. Rooma katakombides kujutati 3. ja 4. sajandist pärit freskodel nii paganlikke kui piiblisüžeid, viimaseid vaid piiratud hulgal.” (Calvalho de Magalhães 2005: 86) Algkristlased ootasid maailmalõppu ja Kristuse teist tulemist. Lisaks maailmalõpuootusele ja kristlaste tagakiusamisele takistas kunsti arengut ka Vana Testamendi pildikeeld. Pildikeeldu järgisid nii juudid kui ka varakristlased. Piltide maailm oli seotud paganlusega (piltide ja kujude kummardamine kui paganluse tunnus). (Onasch, Schnieper 2003). Niisiis on esimestel sajanditel pKr loodud kristlikust kunstist väga vähe teada. Varakristlaste kogukonnal oli piisavalt olmeprobleeme. Kogukond oli vaene, kirikuid algkristlastel polnud, koguneti laenatud, renditud või rikkamatelt koguduseliikmetelt annetustena saadud majades.
millele anti piiblistseene kasutades kristlik sisu. Kristlased võtsid üle vanad ja tuntud motiivid ning andsid neile uue tähenduse. Ebausuga seotud seigad kujundati ümber piiblistseenideks. Kasutati samu motiive, mida maa-aluste matmispaikade seintel. Kristlikus arhitektuuris kasutasid arhitektid kirikute kavandamisel traditsioonilisi võtteid. Ehituskunstis kasutati palju erinevaid stiile. Esimestel sajanditel kehtis kristlaste hulgas pildikeeld, kuna see oli vastuolus Piiblisse kirja pandud käsuõpetusega, mis keelas piltide kummardamise usu sümbolina. Aja jooksul selline tabu aga kadus. Pildid võisid kristlaste seisukoha järgi kirikus küll olla, aga nende kummardamine ja liigne austamine oli kurjast. Portreekunstis segunesid aga paganlik ja kristlik sümboolika. Portreepilt tõrjus kodudest ajapikku paganlikud portreed välja. Ikoonikunstis kasutati piiratud hulka stseene.
Kunstilise kujundi teoloogiline väärtus tuleneb just sellest samast asjast. Kunstiga saab edasi anda midagi sellist, millega normeeritud keel jääks jänni. Mõistuslikus keeles on ainult tunnetetatav. Apofaatiline traditsioon Jumalat saabki kirjeldada ainult kaudselt, kuna Jumal on infiniitne, siis ükski finiitne vahend ei suuda Jumalakuju kuidagi adekvaatselt edasi anda. Sellepärast me saamegi rääkida Jumalast ainult eituste kaudu. (siit ka mitme riigi religiooni pildikeeld). Kunstilised kujundid ja sümbolid ilmuvad, kui tekib vajadus väljendada midagi mõistusega haaramatut, ainult aimatavat või tunnetatavat. Thomas F Trotter: Religioonist pärit ja religioossed teemad on õhtumaade maalikunstile pikka aega pakkunud peasisu. See saab imseks, kui külastada ükskõik millist Euroopa või Põhja-Ameerika suurt muuseumi. Pariisi Louvre, Madriidi Prado ja Peterburi Ermitaaz eksponeerivad lugematul hulgal Maarja kuulutamist ning Kristuse ristilöömist ja surnuist
annaabi.ee 
