Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi. Vedelike mõõtmisel olid kasutusel sellised mõõdud, nagu vaat, aam ja ankur
Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi. Vedelike mõõtmisel olid kasutusel sellised mõõdud, nagu vaat, aam ja ankur
Otstarbekam oli aga kuparde rebimine raatsiga. Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel, pikamaavedudel ja "esindussõitudel". Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Härgade kasutamine oli kõige rohkem juurdunud Lääne- ja Loode-Eestis, kus taludes oli härjarakendeid umbes sama palju või rohkemgi kui hoburakendeid. Mujal Eestis eelistati hobust. Eriti vähe peeti härgi Kagu-Eestis. Taludes peeti palju tööloomi, sest nendega hariti nii mõisa kui oma põllud. Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid, vähem kodulinde
annaabi.ee 
