Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006) Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks, nende elutsükkel kestab sõltuvalt liigist, kes elavad Eestis, üks kuni kaks aastat ning võivad elada maksimaalselt kolme aastaseks. Parmud munevad oma munad taimelehtedele või ka kividele iseloomulike kogumikena, kust hakkavad kooruma vastsed kes langevad vette või niiskele pinnasele. Valmikud haaravad kaasa veetilga laskudes aeg-ajalt vette, mida imetakse imikärsa abil. Niiske elukeskkond või lausa veekogu on äärmiselt oluline vastsetele. (Luig 2006) Parmude ohtlikkus
Võõrantigeeni toimel asub organismis kiiresti paljunema üks konkreetne B-lümfotsüüt, tekitades klonaalse rakupopulatsiooni. Selliseid B-lümfotsüüte, mis on asunud antikehi sekreteerima, nimetatakse ka plasmarakkudeks. Need on terminaalselt diferentseerunud rakud (täiskasvanud rakud, ei arene enam edasi) ja nende eluiga pole pikk. Kui organismist see antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud. Kuid siiski, väike osa nendest rakkudest jääb pikaealisteks nn. mälurakkudeks. Nende funktsioon seisneb selles, et kui organism hiljem kohtab samasugust antigeeni, siis tekib immuunvastus sellele palju kiiremini ja efektiivsemalt. Sellega seletatakse ka seda, miks osasid haigusi põetakse ainult üks kord elus (tuulerõuged näiteks). Sellel põhineb ka vaktsineerimine. Antikeha ja antigeeni liitumist seletatakse luku ja võtme ideena, kus võti on antigeen ning lukk on antikeha. Sidemed, mis hoiavad antigeeni antikeha küljes on mittekovalentsed
Antikehadele on iseloomulik kõrge spetsiifilisus. Kui organismi sattub antigeen, siis see reageerib antikeha molekulidega vähestel B- lümfotsüütidel, mis juhtuvad sobima antud antigeeniga. See B-rakk aktiveerub, hakkab kiiresti jagunema ning vastavaid antikehi eritama, tekitades kloonitud rakupopulatsiooni. Kui antigeen kaob, siis kaovad ka antikehi tootnud B-rakud, kuid väike osa neist jääb pikaealisteks mälurakkudeks, mis võimaldavad tulevikus sama antigeeniga kohtudes tekitada immuunvastuse kiiremini ja tõhusamalt. Sellel mehhanismil põhineb ka vaktsineerimine. T-rakkude pinnal on samuti antigeeni siduvad retseptorid (TCR), mis sarnanevad antikeha molekulidele, kuid T-rakud ei hakka neid antigeeniretseptoreid eritama. T-raku antigeeni siduv retseptor tunneb antigeeni ära ainult siis, kui see on juba töödeldud lühikesteks peptiidideks näiteks makrofaagide poolt
Aktiveeritakse ainult neid lümfotsüüte, mis suudavad ära tunda parasjag ründavat patogeeni. Aktiveerimata rakke nimetatakse naiivseteks, aktiveeritud rakke aga efektorrakkudeks. Sekundaarne immuunvastus ilmub siis, kui see sama antigeen, mis korra juba oli, satub uuesti inimese kehasse. See vastus on palju kiirem ja efektiivsem. Kaitsereaktsioon kutsutakse sama patogeeni vastu kiiremini esile. Selle tagab asjaolu, et osa efektorrakke diferentseerub pikaealisteks mälurakkudeks, mis sünteesiti primaarse vastuse ajal. Sekundaarne vastus on võimalik tänu mälurakkudele, 8. Mononukleaarsed fagotsüüdid (Makrofaagid) Monotsüüdid tsirkuleerivad veres ca 8t, suurenevad ja migreeruvad kudedesse, kus differenteeruvad koespetsiifilisteks makrofaagideks -paikne lokalisatsioon, kindel funktsioon alveolaarsed Makrofaagid kopsudes; histotsüüdid -ühenduskudedes; Kupfferi rakud maksas, mesangaalsed M - neerudes;
annaabi.ee 
