„Polyeuctus“(1643). Jean Racine oli dramaatik, kelle loomingus klassitsistlik tragöödia saavutas küpsuse. Ta lõi oma parimad näidendid ajal, kui absolutistlik kuningavõim Prantsusmaal oli üima hiilguse juures. Pärast esimesi luhtunud katseid komöödiatega saavutas Racine 1665 edu näidendiga „Aleksander Suur“. Kaks aastat hiljem kujunes aga tõeliseks triumfiks „Andromache“. Corneille oli selleks ajaks juba varju jäetud. Racine asetab enda tegelased üha julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseenda ja oma tunnetega. Racine ei kiida heaks oma tegelaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende isealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Tema loomingus ei leida ka jõude, mis pidurdaksid või leevendaksid kirgi. Kui kirg satub takistusele, sünnitab see uue, vastandliku kire. Ka klassitsistlikus komöödias valitsesid kindlad normid, mida näitekirjanikud pidid järgima. Ideaalis oli komöödia 5-vaatuseline
normidega *tõi teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad *erinevus Corneille' ja R tragöödiate vahel: C kujutab kangelasi, R inimesi. St kuigi ka R tegelased on kõrgest soost ja neile pole võõrad üllad ja ülevad tunded, on nad samas inimesed oma nõrkuste ja kirgedega. Otsustaval hetkel ei suuda nad endas leida piisavalt tahet ega mõistust,et oma sageli egoistlikest kirgedest üle olla. *R asetab oma tegelased üha julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseenda ja oma tunnetega *R loobub oma tegelaste nõrkuste idealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude *võrreldes Corneille'-ga: muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikumaks, tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. *üks kuulsamaid tragöödiaid ,,Phaidra" lähtub ainestikus Seneca samanimelisest tragöödiast ja Euripidese näidendist ,,Hippolytos". *Võrreldes Euripidesega: nihutab R psühholoogilise rõhu
Publik hakkas tüdinema Corneille’i teatri heroilisest pateetikast (mida ta viljeles, et olla kooskõlas klassitsismi eeskirjadega). Enam köitsid eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema tragöödiais juhib tegelasi kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Vormiliselt on näidendid laitmatus kooskõlas klassitsistlike normidega, kuid toob teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad. Corneille kujutab kangelasi, Racine inimesi. Asetab tegelased julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseendaga. Tegelaste hingeelu kujutamine muutub peenemaks. Klassitsistlik komöödia – suurem vabadus, kergem žanr. Peegeldas kaasaegset igapäevaelu. Kaasaegse Prantsusmaa päevaprobleemide kujutamine avaram, otsesem. Tunnuseks siiski moraalsete üldistuste taotlus, tegelaste tüpiseerimine. Kalduvus karakterikomöödia poole. Moliere: kirjanikunimi. Klassitsistliku Prantsusmaa suurim komöödiakirjanik. Julge satiir, „Tartuffe“ pärast kritiseeriti, rünnati,
annaabi.ee 
