meetoteid. Keskajal.inimesi piinati, näljutati ja hukati. Tänapäeval võib piinajateks paljudel juhtudel ajakirjandus osutuda. Põhjuseid on olnud alati miljoneid - või siis üks - panna inimene rääkima seda, mida ta rääkida ei taha. (Ehk tunnistama seda, mida ta tunnistada ei taha.) Piinamine on alati vägivallaakt ja inimmõistus on piiritu ning seega on äärmiselt suur ka erinevate piinaviiside ja vahendite arv. Keskajal võeti pea kõik abivahendid kasutusele, et piinatav oma teo üles tunnistaks, kas ta siis tegi tegelikult seda või mitte. Näiteks nõidade leidmiseks langetati kahtlusalune keevasse vette ja tihtilugu ei jäänud piinataval muud üle kui anda vastus, mida piinajad kuulda tahtsid, sest valu oli kannatamatu. Lisaks seoti inimestel käed-jalad kinni ja visati vette. Usuti, et kui inimene ära ei upu, siis ta on nõid ja kui upub, siis pole. Kuigi keegi kunagi ellu ei jäänud, olid piinajad selles katses täiesti kindlad ja oma vigu ei
patukahetsuse ning karistuse kaudu tagasi kiriku rüppe, avades nii patuse hingele lootuse pääseda taevariiki. Kui kaebealune ei võtnud süüd omaks, ähvardas teda tuleriidale sattumine. Seepärast soovitati puhtsüdamlikult üles tunnistada ja oma mõttekaaslased välja anda ja määratud karistus vaidlemisteta vastu võtta. Tõrksate ketserite mõjutamiseks kasutati piinamist. Piinakambris toimunu pidi jääma täielikuks saladuseks ei piinatav ega piinajad tohtinud selles hiljem sõnakestiki lausuda. Kehalisele piinamisele eelnes psüühiline rünnak.Ohvrile näidati piinariistu ja selgitati nende toimet. Kui sellest ei aidanud , asus timukas oma abilistega tegevusse. Inkvisiitor ise ei pannud kätt piinatava külge tema ülesanne oli küsimusi esitades juurdlust teostada. Veel viibisid piinamise juures sekretär, kes protokollis kogu protseduuri koos küsimuste ja
Samas kui kohtunikel polnud kahte pealtnägijat, kuid siiski omasid kaudseid tõendeid mis viitasid süüle, nõudsid nad kahtlustatava ülestunnistust. Seda nimetati pooltõeks e. poolikluks tõendiks, mis õigustas piinamise kohaldamist. Nagu juba eespool öeldud oli piinamise läbi saadud tunnistuste saamine seadustikus vägagi täpselt reglementeeritud, et garanteerida tõendite piisav kvaliteet. Näiteks olid keelatud piinatava ülestunnistuse hankimisel nn suunavad küsimused. Piinatav pidi avaldama kuritööst selliseid fakte, mida avalikkus ei teadnud. Paralleelselt kohtuliku piinamisega on CCC käsitletud ka ekspertide kaasamist tõendamisprotsessi. CCC-d loetakse oluliseks teeviidaks Saksamaa kohtumeditsiini arengus. Kohtud olid kohustatud tõenditena ära kuulama arstide, velskrite, ämmaemandate jt tunnistusi sellistes kuritegudes nagu abort, lapsetapmine, mürgitamine ja mõrv. Selles osas oli kõige
annaabi.ee 
